Meelelahutusest, meeleheitest ja meeleparandusest

Tänases kirikulehes kirjutab Tarmo Toom Ameerika
megakirikutest, mida ajakiri The Economist nimetab tsiviilklubideks. Nende edu
põhjuseks on tarbijauuringute ja ärimudelite rakendamine kirikuelus ning
aktiivne klubiline tegevus eri vanuses ja erinevate huvidega inimestele. Autor
on megakirikute suhtes siiski pisut skeptiline ja küsib, kas pole siin mitte
segamini aetud elu ja elevus.

Pärisin kord algaja vaimulikuna ühelt tuntud
kultuuriinimeselt ja toonaselt Riigikogu liikmelt, mida üks poliitik Toompea
mäelt alla vaadates kirikult ootab. Ta mõtles natuke ja vastas: kutset
meeleparandusele. Olin tol hetkel üsna üllatunud. Ilmselt eeldasin, et vastus
sisaldab umbmääraseid fraase kirikust kui traditsioonide ja püsiväärtuste
kandjast ning moraali alalhoidjast.

Mis saab siis, kui ajame omavahel segi meelelahutuse ja
meeleparanduse? Ja kui kaugel on meelelahutusest meeleheide? Siin maksab meil
imetleda emakeelsete terminite kujundlikkust: kui meel on lahutatud, katki
läinud, tükkideks rebitud – mida muud siis temaga peale hakata kui ära heita,
minema visata. Kes aga aitab kokku panna lahutatud meele, kes annab meeleheitel
inimesele tagasi meelekindluse?

Meelelahutusest kõneldes peab meeles pidama, et selle
kategooria alla ei mahu üksnes vallaliste õhtud, meistrivõistlused pesapallis
ja loomaaia ühiskülastus. Jüri Bärg on öelnud: «Meelelahutuseks ei pruugi
sugugi pidada sedasinast lihalikku minnalaskmist, meelelahutuslik haarab ka
mõistusliku tegevuse. Selleks tuleb lugeda kõike, mis eraldab end teadlikult
või ebateadlikult tegelikkusest. Kui lugeda mitmesuguste komisjonide tulemusi,
kõiki neid «väljatöötatud» ja «läbivaadatuid» ja korrigeerituid ja
redigeerituid – ning ikkagi töökõlbmatuid, siis võiks seda tööd kvalifitseerida
kui meelelahutust.»

Meeleparandus on kristlikus kuulutuses keskne mõiste.
Markuse evangeeliumi järgi alustas Jeesus oma avalikku tegevust sõnadega: «Aeg
on täis saanud ja Jumala riik on lähedal, parandage meelt ja uskuge
rõõmusõnumisse!» See ei tähenda mingite ebameeldivate harjumuste väljajuurimist
või uue käitumiskoodeksi omandamist, vaid inimese ja Jumala vahelise
loodupärase osaduse taastamist, mis võimaldab inimesel mõista ja kogeda end
tervikuna ning elada terviklikku, harmoonilist ja täisväärtuslikku elu.

Uku Masingu sõnadega: «Eestlasele on Jumal õhk, milles
inimene elab, ilma milleta läbi ei saa, nagu valgus, mis kasvamisel on vajalik.
Usutakse selleks, et elada, sest usk Jumalasse annab inimesele vere ja liha,
ilma selleta ta on kunstlikest aineist robot. Ning selletõttu igal elaval
inimesel ja usklikul on ateisti nähes ebamugav. Ikka tundub, et tegemist on
olendiga, kes on  papist ja naelust,
kellel pole olnud küllalt toitu, et saada elavaks. Ühendus Jumalaga paneb
inimese lokkama ning õitsema ja nõmmemaast saab põld.»

Kui meel on korras ja kokku pandud, küllap siis võib kirikus
ka bridžiõhtuid korraldada, pesapalli mängida ja ühiselt autosid pesta. Aga kes
aitaks meid sinnamaani? Kui kirik lahutab seda, mida ta parandama peaks, kui ta
äratamise asemel uinutab, siis kelle juurde peaksime minema?

Marko Tiitus