Meedia peegeldab ja otsib

Kohalike valimiste tulemusi arutab meedia tagantjärele. Nüüd lähenetakse teemale filosoofilisemalt: arutletakse, kuhu Eesti võiks või peaks  liikuma, sest praeguseks on kõik seni ühiskonda liikuma pannud ideed ammendunud.
Sooviti oma riiki – nüüd on see olemas, ühtaegu vanadele uhkuseks ja noortele kohustuseks. Taheti vabadust, kõiges, ilma ühegi piiranguta – on selgunud, et liigne vabadus on samuti koormav, laostav. Taheti raha ja jõukust, anti selles osas võimekamaile vabad käed, uskudes, et nad tõmbavad ka aeglasemad järele, nüüd on käes sedavõrd suur elatustaseme lõhe, mida praeguste põhimõtetega riik ei suuda tasandada. Majandus ei ole asi iseeneses ega püha lehm, ta on nagu sotsiaaliagi inimestevaheliste suhete kogum, kus tugevamale õiguse andmine ei osutu jätkusuutlikuks. Seda tüüpi jaotuse puhul ei saa enam aru, kas näiteks Eesti haridus kuulub majandus- või sotsiaalvalda. Või kuhu kuulub mõiste «riik».
Postimees kirjutas kunagise Läänemaa metanooliõnnetuse näitel, kuidas üks osa Eesti elanikest end surnuks joob. Tookordsed vaevaga päästetud on nüüdseks siit ilmast lahkunud.
Et ka etanooli-asi ikka on tõsine, võis veenduda mardipäeva-nädalavahetusel. Tõesti, ei mingit takistust, juua saab igaüks, kes tahab ja palju tahab. Sedalaadi vabadus on juba saanud nuhtluseks, joojaile ja pealtnägijaile niisamuti.
Mida teha, et kodanikud tahaksid tegelikult ka Eestis elada? Tõesti elada, mitte vireleda, juua ja enneaegu surra või Soome asuda. Tundub, et sellele küsimusele otsitakse vastust.
Juune Holvandus