Me vajame Jumalat

Õp 30:7–9
Olen mõelnud, et Õpetussõnade raamatust saaks nutika kingituse: selleks tuleks vaid raamatu parimad mõtted kenasti paberitükkidele kirjutada, need nõusse panna ja olekski valmis «heade mõtete purk», millest iga päev üks tabav tarkus välja noppida.
Kas tänane kirjakoht sinna purki läheks, ma õigupoolest ei tea, aga olen veendunud, et palvetaja sõnadele tasub tähelepanu pöörata, sest neis ei ole lihtsalt edasi antud nutikas ja vajalik mõte. Meie ees on ligimese kõnelus Jumalaga.
Mõned meie palved jäävad südame sügavustesse, mõned kuuljate ja kaasapalvetajate mällu, mõned on raamatuisse kirja pandud ning inspireerivad ja juhatavad lugejaid ja kuuljaid nende rännurajal. Kirja pandud palved, olgu nad Piiblis või palveraamatuis, annavad nii palju võimalusi kaasamõtlemiseks ja -palvetamiseks, pakuvad eeskuju usuteel käimiseks ning jutustavad sellest, mis palvetajale oluline ja tähtis olnud.
Mis on tähtis massalasele Agurile, Jake pojale?
Ta palvetab: «Kaht asja ma palun sinult, ära neid mulle keela, enne kui ma suren: pettus ja valekõne hoia minust eemal, vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: «Kes on Issand?» või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu.» (Õp 30:7–9)
Kui sina oleksid täna see, kelle palve Eesti Kirikus ära trükitaks, siis millised oleksid sinu kaks soovi ja palvet, hea lugeja?
See, mida Agur, Jake poeg, palub, on ajatu. Meieisapalveski on samad mõtted sees: et Jumal annaks igapäevast leiba ega saadaks meid kiusatusse. Kui tihti me aga mõtleme selle peale, kuhu teadlik või rumalusest sündinud vale meid juhtida võib? Mida me iseendast arvame ja kuidas käitume, kui jääme kinni võrdlustesse ega lasku sügavamale kiitlemise või kaeblemise pealispinnast?
Jah, oma majandusliku olukorra üle juurdleb enamik inimesi sageli, enamasti püüame seda parandada. Täna avaneb meie ees aga inimese igatsus olla vajaliku leivaga toidetud, kuid mitte rikas ega vaene. Kas see on midagi seesugust, mis meie aega ja maailma sobib? Meid kutsutakse ju avalikult ja igal viisil üles oma olusid ja võimalusi parandama, ikka ja jälle tuletab keegi kuskil meelde, et me ei ole veel rikaste riikide hulgas, meie inimesed saavad võrreldes teistega vähe palka ja oleks vajalik selles küsimuses midagi ette võtta. Kas peaksimegi rahulduma sellega, et meie teed ja inimeste hambad on auklikud, meie töölised ei näe palgas kröömikestki tunnustust ja heaolu paistab kättesaamatu igatsusena?
Tõsiasi on, et meie tänane palvetaja elas oma ajas ja oludes ega mõelnud meie peale. Siiski on meil tema palvest oma ellusuhtumisse ja palveisse palju kaasa võtta.
Meile tuletatakse meelde, et kõik, mis meil on, on Jumalalt. Inimesele tundub olevat loomuomane heades oludes unustada, kuidas Jumal teda on aidanud ja milliseid ande kinkinud. Mugavam on meeles pidada omaenda tublidust, kättekukkunud võimaluste äratabamise oskust ja head õnne. Jumala õnnistus on midagi palju enamat kui lihtsalt hea õnn ja on ütlemata kurb, kui inimene hakkab kiitlema iseenese tarkuse ja tublidusega. Meie palvetaja on selle ära tabanud ning annab edasi mõtte ja soovi: ära unusta õnnistajat, pea ikka meeles, kust tulevad head annid ja kes neid jagab.
Keegi tark on kirjutanud, et raha eest võib osta hea voodi, aga mitte head und, tarku raamatuid, aga mitte tarkust, head toitu, aga mitte head isu, kauni maja, aga mitte kodu, seltsilisi, aga mitte sõpru, lõbustusi, aga mitte õnne, kaelaristi, aga mitte päästet, mugavat, aga mitte igavest elu.
Samamoodi teab palvetaja ka, et inimene, kes on raskustes, võib kaotada kogu oma inimlikkuse ning unustada viisakuse, moraali ja au. Liialt sageli jõuavad ka tänapäeval meie kõrvu lood äärmusesse viidud inimestest, kes enese põhivajaduste rahuldamiseks on valmis kõigeks. Keegi ei taha olla vaene, näljas või hirmul oma viimase varanatukese pärast. Seepärast on ka alati kohane paluda: «Jumal, ära anna mulle vaesust! Ära anna vaesust kellelegi, vaid õpeta meid kõiki sinu häid ande jagama.»
Agur, Jake poeg, paneb meid küsima, mida me vajame, ning vastab ise oma palvega: me vajame palvete kuuljat. Me vajame saatjat, me vajame tõde, me vajame elu. Vajame paljut seesugust, mida ei saa rahas mõõta ega võrdluses tabelisse kanda. Me vajame Jumalat.
Jumal ootab meid oma sõna tões ja kutsub meid prohveti suu läbi kadumatusesse: «Hoi! Kõik janused, tulge vee juurde! Ka see, kellel ei ole raha, tulgu, ostku ja söögu! Tulge, ostke ilma rahata, ilma hinnata veini ja piima!» (Js 55:1)
Olgu meil Jumala tarkust ära tunda, mis on meile tõeliselt vajalik ja väärtuslik, ning olgu meil armastust Looja heade andide jagamiseks. Aamen.

Kristi Sääsk,
Suure-Jaani koguduse õpetaja