Me vajame armastavat jõudu

Jutlus on peetud Märjamaa kirikus 4.
novembril 1979.

Usupuhastuspühal kuulasime jutlust tekstile
«Jeesus puhastab templi» (Mt 21:12–17): «Minu koda hüütagu palvekojaks, aga
teie olete teinud selle kaubakojaks.»

Mt 5:38–48

Jutlus on peetud Märjamaa kirikus 4.
novembril 1979.

Usupuhastuspühal kuulasime jutlust tekstile
«Jeesus puhastab templi» (Mt 21:12–17): «Minu koda hüütagu palvekojaks, aga
teie olete teinud selle kaubakojaks.»

Nii vihises Jumala templis ka 1517. aastal
Martin Lutheri 95 teesist punutud paelust piits. Ei, mitte enam härgade,
lammaste ja tuvide kohal – neid ei olnud enam ristiusu templites – ka mitte piltide,
rituaalide ja kommete üle – need ei olnud eesmärgiks, selles osas on
usupuhastust tihti valesti mõistetud, vaid piitsaplaksud tabasid kõike seda,
mis eksitas või takistas inimest saamast õndsaks, mis varjas teed Jumala riiki.
Kõik pildid, krantsid ja kausid veega võivad omada küll mingi tähenduse, kuid
on abitud aitamaks inimest vabaneda patust.

Milline seos on tänase jutluse tekstil
tekstiga usupuhastuspühal? Juba esimese lausega juhitakse sellele meie
tähelepanu: «Te olete kuulnud… aga mina ütlen teile…»

Mooses pani kehtima normi: hammas hamba
vastu. Mitte rohkem! Enne seda oli džungli-seadus. Juba see oli usupuhastus!
Jeesus kuulutab hoopis midagi uut. See ei ole senikehtinu puhastamine või
paremaks tegemine, vaid uue ainuvõimaliku tee esitamine. Jeesus Kristus pakub
lahenduse. See ei alga meie ümbruse ja olukordade muutmisest, vaid inimese
muutmisest.

Jutlusetekst on arusaamatu ja otse
mõistusevastane: paku oma põsk teisele löömiseks, armasta oma vaenlast?!
Ainuke, millega saaks nõustuda, on tõdemine, et Jumal laseb oma päikest tõusta
nii heade kui kurjade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale. Ka see
lihtne lause sisaldab mõtteainet. Kui päike paistaks heinaajal ainult kristlase
mahaniidetud heinakaartele, kui vilja tärkamise ajal vihm niisutaks vaid
kristlaste põlde… Mida oleks väärt siis meie selline kristlus?!

Tänu Jumalale, et meil ei ole
heaolu-kristlust! Elujõuline kristlus saabki oma alguse just sealt, kus talle
vastu kõrvu lüüakse, kus kristlaselt vammus võetakse ja ülekohtuselt raskeid
radu käima sunnitakse. Kui keegi lööb sulle vastu paremat põske, keera talle ka
teine ette! Sa ütled: «Kas must siis enam teise põse pöörajat on, sest olen
pikali maas!» Nii see mõeldud ei ole. Siin räägitakse paremakäelistest inimestest.
Ainuke võimalus on teise paremale põsele lüüa ainult käeseljaga. See oli
sümboolne löök, mida peeti eriti häbistavaks. Sellega ütleb Jeesus, et isegi
kui keegi sind teadlikult ja tahtlikult solvab, ei tohi sa viha kanda ja
kättemaksu haududa.

Edasi ütleb Jeesus, et kui keegi nõuab
sinult kohtumenetluses pandiks vammust, siis jäta talle ka kuub. Saame sellest
õieti aru, kui teame, et vammus oli puuvillane või linane aluskuub, mida
aeg-ajalt vahetati, st neid pidi olema vähemalt kaks, aga kuubesid oli tavaliselt
vaid üks. Viimast kasutati päeval mantlina ja öösel tekina. Juudi õiguse järgi
võidi pandiks nõuda küll vammust, aga mitte mantlit.

Jeesus ütleb siin, et kristlased ei ole
«õiendajad» või need, kes maksku, mis maksab, oma õigust taga nõuavad. Sellise
meelsusega inimene ei ole veel õieti mõistnud, mida kristlus tähendab.
Kristlased ei mõtle mitte oma õigustele, vaid kohustustele; mitte oma
eesõigustele, vaid vastutusele. Ka siis, kui need kohustused on ebameeldivad ja
ülekohtused.

Palestiina oli okupeeritud maa, seal kehtis
Rooma võim. Sageli sunniti elanikke saatjatena või pakikandjatena ette võtma
ootamatuid rännakuid.  «Kui keegi sind
sunnib ühe penikoorma käima, siis mine temaga kaks!» ütleb Jeesus. Ole vastutulelik,
lahke ja heldekäeline: «Anna sellele, kes sult palub ja ära pööra ennast
sellest ära, kes sinult tahab laenata!» Üleskutse on selge, meil jääb vaid
küsida, mil määral vastame meie nendele nõuetele.

Kui palju mugavam oleks pidada
küllaldaseks, et jumalateenistus seisneb vaid rituaalses Jumala kummardamises,
palvete lugemises ja vagade kommete täitmises. Kuid, kasutades sportlikku
terminoloogiat,  tõstetakse latt veelgi
kõrgemale: «Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad.»
Kas siin ei ole nõutud võimatut: keegi ju ei saa ennast sundida armastama,
pealegi vaenlast!

Keel, milles Uus Testament on kirjutatud,
kasutab armastuse tähenduses mitut sõna. See armastus on üles ehitatud mitte
niivõrd emotsioonidele, kuivõrd tahtele. Kellelegi kristliku armastusega, agapega
läheneda tähendab mitte hoolida tema suhtumisest meisse, hoolimata isegi tema
vaenulikkusest soovida ikkagi südamest temale kõike head. Peame nägema temas
inimest, keda Jumal nagu mindki armastab ja tahab, et ka tema oleks kord Jumala
riigis.

Armastusega võidame! Võidame sellepärast,
et maailma jaoks on see relv, millele ei ole vasturelva. Lüüakse põsele –
pakkudes ka teist põske löögiks, muutume ise kõlbeliselt ründajaks ja
seisukorra peremeheks. Kui keegi teid sunnib koos endaga käima ühe penikoorma,
siis seda tehes olete te tema ori; aga kui käite vabatahtlikult lisaks veel
teise, siis tõusete kõrgemale orjusest: suuremeelsust osutades muutute tema
isandaks. Võidame vaenlase seeläbi, et ta muutub meie sõbraks!

Mäejutluse adressaadiks on Jeesuse jüngrid.
Nendest peab algama see kiirgus, mis lõpuks kogu maailma valgustab. Nii
puudutab see ka meid. Oleme tema õpilased. Praegugi ütleb ta meile: need kõrged
nõuded on selleks, et te saaksite oma taevase Isa lasteks. Oleme hämmingus ega
mõista. Kas siis mingite ülikarmide käskude täitmise läbi saadakse Jumala riigi
kodakondseks? Selline mõte usupuhastuspühal! Lahenduseni jõuame siis, kui
nõuded ilmselt ületavad inimvõimete piiri: «Olge siis täiuslikud, nõnda nagu
teie taevane Isa on täiuslik!»

Siin tõstame kaks kätt alistumise märgiks.
Võimatu on olla täiuslik, aga selline on nõue. Selle nõude täitmisel on meil
igapäevased kogemused. Ja ütleme koos apostel Paulusega: Ma pürin seatud
eesmärgi poole… Ja kui sageli pean seejuures tunnistama: Head, mida ma tahan, ma
ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen! Oh mind viletsat inimest! Kust
saada abi? Jeesus Kristus! Tema kaudu saadakse Isa lasteks, kes taevas on. Tema
armastus ja andestus annab meile jõu mitte lakata eesmärki püüdlemast.

Seda armastavat jõudu vajame kõikjal.

Priit Rannut,

emeriitõpetaja