Me kuulutame, sest me usume

Jeesus kõneles rahvale tähendamissõna: «Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille inimene võttis ja külvas oma põllule. See on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja pesitsevad selle okstel.» Ta rääkis neile veel ühe tähendamissõna: «Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema.»
(Mt 13:31–33)

Need kuulsad võrdumid viivad tänased mõtted kasvamise jõule. Lootus helgele tulevikule haihtub aga kiiresti, kui lugeda esmalt paljutõotava pealkirjaga Jesaja laulu armsama viinamäest, mille eestlased võiks ju asendada kartulipõllu või sõstraistandusega.
Mõte on kindel: hoole ja armastusega tehtud töö ei kanna alati vilja ja seetõttu lõpetatakse. Pessimist võib sellist mudelit märgata ka kaasajas – maa, rahva ja keele suhtes, kogudustes ja kirikus, kus suure vaevaga rajatud inimviinamägi kahaneb ja liikmeid kaotab. Eesti maapiirkondade elanikkond väheneb, omavalitsuste ja koguduste võimekus koos sellega.
Kuid optimistina päästab meid hävingumõtte juures siiski mitu asja: näiteks väike-olemise teadvustamine ja väärikusest tulenev elujõud, kokkuhoidmine ja koostöö, inimeste tarkuse ja kogemuste kasutamine jms. Nii võib üks rajatud viinamägi kesta veel kaua. Positiivset unustamata kirjutas aga Jesaja tegelikult üles ühe hoiatuslaulu oma rahvale. See laul pidi õpetama vaatama Jumala – viinamäe looja ja rajaja – armule, pidi suunama selle armu kasutamise juurde hea tulemuse saamiseks.
Minu vanaisal, eestiaegsel agronoomil, oli suur hobi kasvatada õunu. Ta rajas endale vägeva viljapuuaia, mida hoiti ja armastati. Aukohal olid erialakirjandus, ülikoolide spetsialistide nõuanded ja talupoeglik elukogemus. Terve aastaring oli seotud aiaga, igal ajal omad tööd. Inimesi käis tema juures üle kogu Eesti.
Nüüd on vanaisa surmast möödas üle 30 aasta. Aed seisab oma endistes piirides, puudki veel sortide kaupa teada, kuid häving on justkui möödapääsmatu. Aia armuaeg on silmnähtavalt möödas, kuigi kasu sellest on olnud paljudele tohutult suur. Jesaja aiaga oli lugu kurvem, sest kasu puudus üldse ja nii jäi see laastatavaks.
Selle kõrvale toob aga Jeesus täna oma kahe tähendamissõnaga hoopis positiivsema noodi. Ta räägib sinepiseemnest ja haputaignast, mida koguse poolest on vähe, kuid millega saab oluliselt muuta olemasolevat olukorda. Seemnest saab alguse kõrge puu lugu ja juuretis käivitab suure leivateo! Optimist näeb selles kohe võimalusi: lagunemine peatatakse, ka väikesest võib areneda suur ja muutused on võimalikud. Lisaks saab koguda ja rakendada erinevaid teadmisi, mis kasvamist ja hea mõju laialilaotumist veelgi edendavad.
Meil on inimestena palju variante enda ja kogu ümbritsevat elu edendada. Kuid kogu maailma tarkuse ja toimekuse juures kehtib veel üks nõue: austus ja usk Loojasse – elu andjasse, kes jääb kõige olemasoleva taha, kohale, sisse või ümber. Usk Jumalasse kui kõikide viinamägede ja aedade rajajasse on teadmiste kõrval kvalitatiivselt oluline.
Paulus, kes tundis erinevaid rahvaid ja nende õpetusi, ütles, et igaüks arvab ja nõuab midagi: juudid tunnustähte, kreeklased tarkust. Ma ei teagi, mida eestlased võiksid praegu tahta oma väga kirju religioosse taustaga. Need aga, kes kohtusid Jeesusega, kuulutasid alates tema surmast ja ülestõusmisest just teda, Kristust, Päästjat. Nemad tahtsid pääseda ja taevariigis elada. Tundub, et tookord pöördus kogu maailma tarkus ja narrus pea peale.
See diskussioon tõe ja mõttetuse vahel ei ole lõppenud. Meiegi kuulutame paljude jaoks tühist sõnumit, see ei ole puudutanud kuulajaid.
Aga me kuulutame, sest usume. Usume, sest teame ja tunnetame. Nii nagu Vana Testamendi laulik, ütlevad paljud me seast – isadelt saadud hea pärandus on Jumala tundmine, ja just seda kanname edasi. Nii nagu Jeesus, ütlevad paljud me seast – elame taevariigis, kus väga väikesest võrsub suur ja kus muutused kasvuks on alati võimalikud. Nii nagu Paulus, ütlevad paljud me seast – ristilöödud Kristuses avaldub Jumala vägi ja tarkus. Ja nii nagu Jesaja, ütlevad paljud me seast – ma ootan õigust ja õiglust heal maal.
Me oleme igaüks omamoodi pinnas, kuhu külvatakse ja istutatakse elu jooksul erinevat, kus kasvu mõjutavad erinevad jõud. Aed meie sees ja aed meie ümber – need nõuavad pidevat hoolt hea vilja kasvatamiseks. Olgu meil selleks vanematelt päritud ja õpitud tarkust neid aedu harida ja hoida, olgu optimisti julgust vaadata ettepoole, olgu Jumala austamist ja armastamist oma elus – taevariigis!

 

 

 

 
 

Hedi Vilumaa,
Kõpu koguduse õpetaja