Me kõik vajame armastuse väge

Üks juurdeastunud kirjatundjaist, kes oli kuulnud nende vaidlemist ja teadis, et Jeesus oli neile hästi vastanud, küsis temalt: „Milline on kõige esimene käsk?“ Jeesus vastas: „Esimene on: Kuule, Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand, ja armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga! Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Mingit muud neist suuremat käsku ei ole.“ Ja kirjatundja ütles talle: „Hästi, Õpetaja, sa ütlesid tõtt, et tema on Ainus ja ei ole teist peale tema; ja armastada teda kogu südamega ja kogu mõistusega ja kogu jõuga ning armastada ligimest nagu iseennast on palju rohkem kui kõik põletusohvrid ja muud ohvrid.“ Ja Jee­sus, nähes, et kirjatundja vastas arukalt, ütles talle: „Sa ei ole kaugel Jumala riigist.“ Ja keegi ei julgenud teda enam küsitleda.
(Mk 12:28–34)
Jeesuse ümber oli alati inimesi. Seal oli uudishimulikke, oli vaevatuid, oli toetajaid ja ka kiusajaid. Tänases kirjakohas ümbritsesid Jeesust just kiusajad. Usk kahtlemata nõuab ka mõttetööd, uurimist ja õppimist ning toob nii mõnigi kord kahtlushetki.
Kas see on mingi valeõpetus, mida Joosepi poeg Jeesus levitab? Kuid ometigi Jeesus oli vastanud hästi, mis tekitas aga seni vaikivas kirjatundjas uudishimu. Tuleb kontrollida, mõtles ta endamisi. „Missugune käsk on kõige esimene?“
Jeesus vastas talle: Esimene on see: Kuule Iisrael, Issand, meie Jumal, on ainus Issand! Ja sina armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest ja kõigest oma väest.
Jeesus jätkas: Teine on see: Armasta oma ligimest nagu iseennast. Neist suuremat muud käsku ei ole!
Kirjatundja oli hämmeldunud Jeesuse tarkusest ja kinnitas nõusolevalt kogu öeldut. Seda oli rohkem, kui ta oli Jeesuselt oodanud. Tema vastus Jeesusele avas tema enda sügavaimad soovid: olla armastatud ja armastada. Armasta Jumalat ja armasta ligimest. See on punane joon, mis läbib kogu meie pühakirja. Need kaks on teineteisega seotud. Õigupoolest need ongi üks, sest Jeesus sidus need ühte.
Kuidas armastada ligimest, kui sa ei näe temas Jumalat? Kuidas armastada Jumalat, kui sa ei näe teda ligimeses? Kes siis on mu ligimene, küsiti ühes teises kirjakohas Jeesuselt. Vastuseks saadi kuulda lugu halastajast samaarlasest. Tähelepanelikud mõistsid, et Jeesus ei öelnudki, kes on sinu ligimene, vaid hoopis näitas, kuidas olla ligimene. Jeesuse rõhuasetused olid vastupidised inimeste ootustele.
„On kaks liiki võimsat jõudu, mis meid juhivad: armastus ja hirm. Armastusel on palju vorme: kaastunne, tänulikkus, lahkus ja rõõm. Hirm avaldub sageli küünilisuse, viha, kadeduse ja ärevusena. Ma kardan, et paljusid meie kogukondi juhib hirm. Osalt põhjustab seda uudistest loetu ja see, mis maailmas toimub. Osalt on see aga tingitud sellest, et me ei oska tähtsustada armastusest ajendatud tunnete arendamist.“ Nii on öelnud endine USA peakirurg Vivek Murthy, muretsedes ameeriklaste vaimse tervise üle.
Hirm tuletab aina meelde ja kihutab mõtteid kättemaksule. See on komistuskivi, mille vastu end valusalt ära lüüakse. Kurjus laiutab, ähvardab, väänab, varastab väärikuse, meelitab inimest tema kitsikuses enda poole. Hirmu suured silmad näevad teiste vigu ja erinevusi. Hirm sunnib käsi taskutes vaikselt rusikasse pigistama.
Armastus seevastu kutsub hingamisse. Ta tunneb ära hea teises ja iseendas, võttes nii teist kui iseennast omaks heas ja ka halvas. Ta on Armuastja, millest saab iga hing kosutust ja armu.
Seega, iga inimene võib teisele inimesele olla nii komistuskiviks kui armuastjaks. Räsitud inimhing januneb andestuse ja armastuse järele. Kes juhataks teda sellele allikale, kus puudub hukkamõist ja kus ei visata kive ega püstitata ristipuid? Jumal ohverdati Jeesuses. Ilma armastuseta elus jätkub inimeste ohverdamine. Ka tänapäeval.
Inimhinge sügavuses on lood hoopis teised, kui välispidiselt paistab. Nii mõnegi sõbralikkuse taga on hoopis varjatud vaenu, kadedust, hirmu, umbusku.
Inimene ei suuda end enne armastada, kui ta pole ära tundnud, kes on tema algus ja lõpp, kes on tema looja ja hoidja ning igavikuline kandja. Kirjatundjad, hoolekandjad, vaimulikud ei saa seda teha ega anda. Ülevalt antud ülesanne on üksnes viidata sellele väele. Me kõik vajame seda väge. Armastuse vägi võtab iga paluva inimhinge vastu, et taasühineda nii Jumalaga kui iseendaga. Kui inimene on kohtunud Jumalaga, siis ta tunneb teda, kes on Armastus. Ta tunneb seda väge iseendas, oma lähedastes, sõprades ja vaenlastes.
Armastust on vaja ära tunda. Kirjatundja tundis tema ära. Jeesus julgustas kirjatundjat sõnadega: „Sa ei ole kaugel Jumala riigist!“ Iga kristlase ja kogu kiriku missioon on eelkõige olla avatud ukse madalaks lävepakuks andeksandva armastuse riiki. Siis ei olda kaugel Jumala riigist.

 

 

 

Reet Eru,
vanglakaplan