Me hoiame nõnda ühte…

…kui heitunud mesilaspere// me hoiame nõnda ühte// ja läheme läbi mere// ja läheme läbi mere// mis tõuseb me vastu tige…
Nõnda kirjutas Paul-Eerik Rummo üle neljakümne aasta tagasi, noore mehena, hoopis teises ajas. Mõni ninatark märgib seepeale kindlasti, et eesti rahvas on tõesti kui mesilassülem, aga selline ülesärritatud ja tigedapoolne. Ning kui mere peale jutt läks, siis see on parim, mis meil võtta, see on ikka saanud viimseks pagemisteeks mujale, kui kodumaa pind jalge all tulitama kipub või lihtsalt igavus peale tikub. Oma rahvuse juures riiakust ning vastuolusid rõhutades mõistagi tunnistame endid lasteks, kes tihti ei suuda leppida teise teistsuguseks olemisega, kes tahavad üha omada ja vähem olla. Ent elu pidada kõige kiuste arenema paremuse ja täiuslikkuse suunas.
Päevalehe nupukeses rõõmustataksegi pärast möödunud nädala tippsündmust: «Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse vanemteadur Juhan Kivirähk ütles, et öölaulupidu andis selgelt mõista, et ühtekuuluvustunne on inimestes olemas. Kivirähk lisas KUKU raadio Ärataja programmile antud intervjuus, et uuringud on samuti näidanud, et rahval on ühtekuuluvustunne ja tegemise soov olemas ning poliitikud peaksid sellest omad järeldused tegema. Tema sõnul hakkasid ühiskonnas hoiakud muutuma selle sajandi alguses ja edukultus hakkab hääbuma. Ühiskonnas otsitakse ühist asja, mida ajada.»
Tõsi ta on, et rahvuse altarile Tallinna lahe ääres on rasvane ohver toodud. Nagu kõik ju teavad, asub Eesti keskpunkt mitte kusagil Paide lähedal põllul, vaid tuulisel lauluväljakul, kuhu me Colosseum Tartust ennemuistsel ajal transleeriti. Sealgi pakutakse vahel vaimule toidust, vahel lihtsat tsirkust, vahel aga ühtekuuluvuse raskelt tabatavat tunnet. Nagu viimatigi, kus kiitjate ning kirujate koori laul ühines õhulise katedraali võlvi all hümniks eesti rahvuse oletatavatele ja tegelikele headele omadustele, sellele, mis meid teiste seast esile tõstab.
Rene Bürkland, Hiinas õppiv ja keelt valdav tudeng, ütleb viimases Ekspressis hiinlaste ühtekuuluvusest ja esiletõusmisest: «Hiina on läbi aegade olnud enda arvates maailma keskus. Kõik, kes tulevad väljastpoolt keskust, on teisejärgulised inimesed.» Suurus loeb küll.
Meie jaoks mõistagi nõuab pingutust kujutleda, kuis hiinlane olla on uhke ja hää. Kas tõesti lausa miljon korda rohkem kui eestlane, nii mitu korda neid ju on meist enam. Tegelikult meie jaoks vist jääb hoopis hoomamatuks, mil moel säärane hulk ennast üheks rahvaks, üheks suureks pereks pidada võiks. Meie küll, meie maa on väike ja kujutluses hõlmatav, rahvas hõredalt metsade vahele puistatud, suure ja rohkena saame end tunda üksnes Viru keskuses või lauluväljakul, seal ka ühendatuna.
Ehk kuluks ka kirikus üks öölaulupidu maha pidada, meenutada ammu käidud radu, millel oleme saanud neiks, kelleks peame end täna, ning näha, et iga lahkmeele algus on tegelikult üksmeeles. Ehk me siiski polegi üksteisest nii kaugele eksinud, kui vahel tundub. Üha kraaklemist jätkates tunnistame endid ju lasteks, kel raske leppida teise teisitiolemisega, tahtes usku pigem omada kui selles olla. Nõuab pingutust, et hoida ühte kui mesilaspere, et jõuda «usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse, saades täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda» (Ef 4:13).

Urmas Petti