Matteuse efekt

«Kellel on, sellele antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, aga kellel ei ole, sellelt võetakse ära seegi, mis tal on» (Mt 13:12).
Ma pole kunagi päris aru saanud selle lause mõttest, sest vastuolu Piibli teiste mõtetega – nt «Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele» (Mt 7:12) või «Andke, ja teile antakse» (Lk 6:38) – tundub olevat suur.
Paar nädalat tagasi lugesin Daniel Rigney 2010. aastal kirjutatud raamatust «Matteuse efekt: kuidas eelised kasvatavad eeliseid» («Matthew Effect: How Advantage Begets Further Advantage»), et mõiste «Matteu­se efekt» sõnastas kuulus sotsioloog Robert K. Merton 1968. aastal esialgu teaduslikus maailmas toimiva seaduspärasuse kohta, milles sellele teadlasele või ülikoolile, kelle teadustöö tulemused on juba staatust ja kuulsust toonud, kuhjub ajapikku tunnustust aina juurde, samas kui teised teadlased ja ülikoolid, kes või mis ei olnud küündinud tunnustuse «aja jooksul aina võimenduvasse» ringlusse, kaldusid jääma üha kindlamalt tunnustuse piirist allapoole.
Sedalaadi tunnustuse kuhjumine oli osalevatele inimestele ja asutustele endile suures osas teadvustamatu ja väljaspool nende tahtlikku tegevust ning osalt oli selline nähtus teadusmaailmale ka möödapääsmatult vajalik. Teadustöö kvaliteeti kontrollivad ju eelkõige tunnustatuimad teadlased ise, mistõttu ilma staatusliku hierarhiata ei saa kvaliteeti kontrollida ning staatuslik hierarhia juba iseenesest kaldub omistama ebaproportsionaalselt tunnustust neile, kel seda juba on.
On paratamatu, et Nobeli preemia saanute ja sellele preemiale ligidale jõudnute teadustöö vahel ei ole niivõrd suurt objektiivset erinevust, kui seda võiks järeldada nobelistidele omistatud tunnustuse põhjal.
Merton langetas valiku Matteuse evangeeliumile, ehkki oli teadlik, et vastav mõte on kirjas ka teistes evangeeliumides (Mk 4:25, Lk 8:18, Lk 19:26). Matteuse efekti toimimist, mis võinuks samahästi kanda ka Luuka nime, on seejärel uuritud ka loomariigis ja ühiskonnas laiemalt.
Kui jääkarul on kaks poega – üks suurem ja tugevam, teine väiksem ja nõrgem –, toimib Matteuse efekt siis, kui suurema «ebavõrdsus algolukorras» aja möödudes aina kasvab. Suurem ja tugevam sööb üha rohkem ning kasvab veelgi suuremaks ja tugevamaks. Väiksem ja nõrgem saab kätte vähem toitu ning jääb aja möödudes (suuremaga võrreldes) aina väiksemaks ja nõrgemaks, kuni lõpuks sureb.
Rikaste ja vaeste puhul toimib Matteuse efekt enamasti mõõdukal kujul: vaesed mitte ei sure või ei kao ära, vaid nende erinevus rikastega võrreldes aja jooksul kasvab.
Peale Matteuse efekti (rikkale antakse juurde, vaeselt võetakse seegi, mis tal on) toimib inimühiskonnas ka kolm teistsugust «efekti»: rikas jääb vaesemaks ja vaene saab rikkamaks (nt revolutsiooniline sotsialism, astmeline tulumaks, skandinaavialik heaoluühiskond), vaene ja rikas mõlemad saavad rikkamaks (pensioni teine sammas, millesse kaks keskmist palka saav inimene kogub täpselt poole rohkem raha kui keskmist palka saav, mistõttu «ebavõrdsus» nende vahel püsib muutumatuna), või jäävad mõlemad vaesemaks.
Kõige absoluutsemal kujul toimib Matteuse efekt «Monopoli» mängus, mille alguses on kõigil mängijatel võrdsed ressursid, kuid seejärel – nii juhuse kui võimekuse tulemusena – jääb ühtedel vara aina vähemaks ning lõpuks on kogu mängus olev vara selle oma, kel on, ning ülejäänutel pole enam midagi.
Reaalne elu ei ole aga ka puhas «Monopoli» mäng. Esiteks ei alusta inimesed reaalset elu mitte võrdsete, vaid ebavõrdsete rahapakkidega. Ehkki pole vale uskuda ajalehepoiste võimalust saada miljonärideks – ja miljonäride võimalust saada lausvaesteks –, on mõlemad võimalused statistiliselt ebaolulised, väga harva esinevad ja vägagi ebatõenäolised. Reeglina «selleks, et raha teha, on (juba ette) vaja raha» ning nii rikkus kui vaesus, nii sotsiaalse staatuse kasv kui langus kalduvad ennast taastootma.
Ent nii nagu «Monopolis», sõltub ühiskondlik edenemine peale võimekuse palju ka positiivsest õnnest ja negatiivsest juhusest (nt haigus vms).
Võib-olla Merton tõlgendas evangeeliumis öeldud mõtet omamoodi. Võib-olla on evangeeliumis öeldul mõte, mida lõpuni mõista ei saagi. Aga võib ka olla, et põhjus ei ole mitte mõtte keerukuses, vaid selles, et meil on teda sellisena, nagu ta on, ebamugav ära tunda. Matteuse efekt ei ole mitte ainus tõde inimestevahelisest ebavõrdsusest. Aga ta on kindlasti osa sellest. Kellel on, sellele antakse juurde …

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist