Martna kiriku vana kuld ja hõbe

Ackermanni-uurimisgrupi uudised

11. aprillil sõlmisid Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, Eesti kunstiakadeemia ja SA Eesti Kunstimuuseum Tallinna toomkirikus pidulikult koostööleppe teadusliku uurimisprojekti „Christian Ackermann – Tallinna Pheidias, ülbe ja andekas“ korraldamiseks.
Nüüdseks on uurimisgrupp jõudnud põhjalikult üle vaadata Ackermannile omistatud toomkiriku altariseina (1694–1696) ja kantsli korpuse (1686), Tallinna Rootsi Mihkli kiriku endise baptisteeriumi (1670. aastad, Niguliste muuseumis) ja Martna kiriku altariseina (1700).

Originaalis värviline ja särav
Tallinnast esimesena Martnasse minna otsustas uurimisgrupp eeskätt seetõttu, et sealse kiriku altarisein on paljude teiste Ackermanni töödega võrreldes ehedal kujul säilinud. See tähendab, et 19. sajandil toimunud renoveerimis(t)e käigus ei ole altariseina ümber ehitatud, vaid ainult üle värvitud ning uue altarimaaliga „täiendatud“.
Uus keskmaal „Kristus Ketsemani aias“ on aga juba mitme aasta eest altariseina põhikorruselt maha võetud ja laudisele maalitud originaal „Püha õhtusöömaaeg“ taas kenasti nähtav. Sama kehtib altariseina predellas (soklikorrusel) oleva tekstitahvli kohta, mis on omasuguste seas üks Eesti kaunimaid.
Tänu 19. ja 20. mail tehtud värviuuringutele (pisikesed sondaažid, XRF-uuringud) võib uurimisgrupp nüüd aga raporteerida, et praegu rohekais-punakais-pruunides toonides tagasihoidlik Martna altarisein oli originaalis toretsevalt värviline ja särav.
Altariseinal on algselt olnud halli marmoreeringu ning kuld- ja hõbeliistudega kaunistatud korpus; kuldsete korintose kapiteelide ja baasidega ning punase marmoreeringuga sambad, vahelduvalt kulla ja hõbedaga kaetud akantuselehed smaltsinisel taustal; altari figuuridel Moosesel ja Ristijal Johannesel, Usul ja Lootusel, inglitel ja Kristus Kõigevõitjal olid originaalis roosad näod ja kehad, sinised silmad, punased huuled ja tumedad juuksed, kulla ja/või hõbeda ning edevate lüsterdetailidega kaetud rõivad ja (osaliselt kindlasti) atribuudid.
Lisaks õnnestus konservaator Hilkka Hiiopil leida Kristus Kõigevõitja kuju kehalt punase värviga maalitud stigma. See on seda tähelepanuväärsem, et Martna altariseina originaalpolükroomia on (hilisema värvi all) säilinud väga halvasti võrreldes Tallinna toomkiriku omaga ning ühtegi stigmat toomkiriku Kristus Kõigevõitjalt siiani pole leitud.
Sama kehtib Martna altariseinalt avastatud rohelise lüstervärvi fragmentide kohta – toomkiriku altarilt, kus roheline lüster kirjalike arhiividokumentide kohaselt pidi olemas olema, seda samuti veel leitud pole.

Figuuride röntgenanalüüs
Lisaks värviuuringutele tehti Martna retaabli figuuride röntgenanalüüs. Väiksemate figuuride seest röntgenipildil (Tallinna toomkiriku kujude puhul avastatud) sepanaelu ei leitud ning korraks tekkis uurijatel juba küsimus, kas tõesti ja kui, siis miks Ackermann loobus Martna figuuride nikerdamiseks puuplokke kokku liimides materjali tugevdavate naelte kasutamisest. Õnneks sai see kahtlus peatselt hajutatud – ka Martna kõige suuremate, Moosese ja Ristija Johannese kuju sees on puidust korkidega kaetud metalltugevdused.
Kogu altarisein kuni kõige pisemate detailideni välja sai üles pildistatud ja joonistatud ning kõikidest figuuridest tehti 3D-mudelid, mida iga huviline saab vaadata peatselt avataval Christian Ackermanni uurimisprojekti kodulehel.
Mainimist väärib ehk seegi, et Martna 317aastane altarisein sai ühes oma toredate kujudega õrna konservaatorikäega puhastatud. Tänu uurimisgrupi kogudusepoolsele, eriti õpetaja Küllike Valgu ja vabatahtliku kirikuteenri Aime Kasepalu soojale vastuvõtule ning eel- ehk meediatööle õnnestus Ackermanni ja tema töid tutvustada ka kõigile Martna lastele ning teistele kiriku külalistele, sh Eesti giidide õppegrupile.

Uurimisgrupi liikmed
Olgu veel ära mainitud ka kõigi uurimisgrupi liikmete nimed ja ülesanded: konservaator Hilkka Hiiop (Eesti kunstiakadeemia, värviuuringud); skulptuuri konservaator Isabel Aaso-Zahradnikova (Eesti kunstiakadeemia / Eesti Kunstimuuseum, skulptuuritehnoloogia); kunstiajaloolane Anneli Randla (Eesti kunstiakadeemia, värvi- ja konstruktsiooniuuringud, vana altarilaua kohandamine barokkretaablile); kunstiajaloolane Tiina-Mall Kreem (Eesti Kunstimuuseum, Ackermanni elulugu ja looming, selle kontekst); kunstiajaloolane Juhan Kilumets (OÜ Rändmeister, altariseina konstruktsioonid); keemik Riin Rebane (Eesti Keskkonnauuringute Keskus, XRF-uuringud); peainspektor Priit Laatre (maksu- ja tolliamet, röntgenuuringud); pildindustehnoloogia spetsialist Andres Uueni (Eesti kunstiakadeemia, 3D-mudelid); fotograaf Peeter Säre ja veebidisainer Marti Laurimaa (OÜ Vatson, veebiarendus); restauraator Viktor Erm (OÜ Rändmeister, tellingud).
Lõpuks võiks jääda uurimisgrupi ööbimiskohas Ridala pastoraadis meenutatud Eesti kunstiajaloo korüfee Villem Raami mõte, et kirikusse tuleb alati minna, kaasas küsimused, millele vastust otsida. 19. juunil olid Ackermanni-uurijad oma küsimustega Karuse ja Lihula kirikus.
Tiina-Mall Kreem

Kommentaar
Tiina-Mall Kreem: Martna kiriku altariseina uuringud tõid mulle kui (kunsti)ajaloolasele taas silme ette kujutluspildi sellest, kuivõrd võimsa hingelise elamuse pakkus kirik kolmsada aastat tagasi madalast-hämarast suitsutarest tulnud eestlastele.
Kirikuruumi arhitektuur, kõrgus ja eriline valgus, aga ka altarisein mõjusid ülendavalt. Näha enda ees altariseina kui sümboolset taeva väravat, kus maalidel kujutatud püha õhtusöömaaega ja Jeesuse ristilöömist kroonib hõbedase niudevöö ja (ilmselt) kuldse võidulipuga Kristus; kus Lunastaja kõrval seisavad (ilmselt) kuldseid pasunaid puhuvad hõberüüdes ja kuldsete tiibadega inglid, kellest allapoole jäävad vooruslikud ja ebamaiselt ilusad naised Usk ja Lootus; kus voorusliku elu juurde juhatab kümne käsuga Vana Testamendi Mooses ja elust kristluses kõneleb Uue Testamendi Ristija Johannes, oli imeline.
Tänapäeva inimesel, kes on suurte värviliste ja liikuvate piltidega harjunud ning teab, mis on skulptuurikunst, kes on palju reisinud ja kahtleb peaaegu kõiges, on päris keeruline panna end Ackermanni-aegsete maainimeste olukorda ja mõista seda, mida sellised „kunstiajaloo ja muinsuskaitse objektid“ kunagi tähendasid.