Mart Salumäe: Eestlus ei ole esinemiseks

Juulis pidas Viljandi Pauluse kirikus oma viimase jumalateenistuse kohaliku õpetajana Mart Salumäe, kes alates augustist teenib EELK Toronto Peetri kogudust Kanadas. Eesti Kirik ajas vaimulikuga juttu olulistest asjadest.
Oled jätnud inimese mulje, kelle jaoks tõde on alati üks ja viimne ning kes ootab samasugust suhtumist inimestelt enda ümber.
Ehk oma ametivendadest sagedamini olen võtnud endale ka vastutuse ja koorma oma eriarvamust välja ütelda ning sellega võib-olla tekitanud mõnede inimeste silmis endale kahju. Olen Viljandi Pauluse koguduse viimase saja aasta pikkuse ajalooperioodi vältel oma 20aastase ametiajaga õpetaja kohal Jaan Lattiku ja Alfred Toominga ees teisel kohal. Eks neid tuuli, mis Viljandi Kirikumäest üle on käinud, on olnud mitmeid. Lattik on koguni öelnud: «Ega ma nii vilets mees ka pole, et mul ühtegi vaenlast ei ole!» Ma pole tõesti lasknud ennast painutada tegema seda, mis mulle on põhimõtteliselt vastuvõetamatu ja mille õigsuses ma sügavalt kahtlen.
Milliste mõtete ja ootustega oma uuele tööle asud?
Torontos olen mina kolmas kodumaalt sinna teenima asuv vaimulik. Kalle Kadakas on Vana-Andrese kogudust teeninud juba kuus aastat ning sealset eestlaste baptistikogudust teenib juba paarkümmend aastat Jüri Puusaag. Olen esimene kodumaalt väliseesti kogudusse teenima asuv vaimulik pärast Kodu- ja Välis-Eesti kirikute ühinemise kokkuleppe allkirjastamist. Jään endiselt EELK vaimulikuks. Esmatähtis on minu jaoks EELK Toronto Peetri koguduse teenimine nii, et inimestel on hea ja huvitav kirikusse tulla ja kirikus olla. Seal on võimalik teha seda tööd, milleks oled koolitatud ja milleks tunned kutsumust, ning sul pole vaja õigustada oma olemasolu kõige seesuguse tegemisega ja korraldamisega, mis on tegelikult kellegi teise vastutusala ja kohustus.     
Torontos teenitav kogukond on kindlasti palju multikultuursem ja mitmetahulisem kui siinne. Kuidas loodad sealsete inimestega ühise keele leida?
Ma sain seda proovida juba eelmisel aastal Torontos teenides. Multikultuurne ühiskond on loomulikult väljakutse omaette. Selleks, et kõik maailma rahvad ja rassid ära näha, pole Torontos vaja teha muud kui korraks toast välja tänavale astuda. Seal toimub iga päev pidev maailma rahvaste kokkutulek. Astu vaid tänavale ja pane ka oma põhjamaine kaame pale väljanäitusele.
Valdaval osal Peetri kogudusse kuulujate perekondade noorematel liikmetel on mõnest kohalikust rahvusest abikaasad ja kodune keel ei ole enam eesti keel. Olen olnud külaline näiteks sellises eesti peres, kus filipiinlannast pereproua oskas oivaliselt valmistada hapukapsaid ning pidas eestimaisest köögist väga lugu. Me leidsime selle pere liikmetega palju ühist. Meil oli kodumaal ühiseid tuttavaid, noorem pererahvas oli hiljuti Eestis käinud, vahetasime oma lemmikretsepte ja ajasime mõnusalt juttu.
Sealjuures jõudsime rääkida ka paljust muust olulisest kuni igavikuliste asjade tunnetamiseni nii Eesti, Kanada kui Filipiini kultuuritraditsioonides. Toronto tervikuna on väga tolerantne ja liberaalne elukeskkond. Peamine erinevate kogukondade ja inimgruppide vahelisi suhteid reguleeriv reegel on viisakus ning loomulik enesetsensuur.
Oma viimases Viljandi Pauluse koguduses peetud jutluses kõnelesid paljudest toredatest ettevõtmistest, mis kahekümne aasta jooksul tehtud. Roman Toi küll arvas, et eks Sul süda natuke segamini on. Mida siinkohal tahad veel esile tuua ja lugejaile meenutada?
Süda on segamini muidugi. Kakskümmend aastat Viljandis pole lühike aeg. Ma arvan, et seda aega jääb nii mõnigi mäletama ning eks midagi jääb minust maha ka, mida järeltulijal on hea kasutada või millest hoiduda. Viljandisse jääb minust maha minu ametiaja kõige tegusam juhatus ning kaua aega viljakalt ja üksmeelselt koos töötada suutnud personal, kellega ka uuel vaimulikul on loodetavasti hea jätkata. Jäävad ka mõned pikaajalised kohustused, remonti vajav pastoraat, jätkuvat restaureerimist vajav kirikuhoone ning nii mõnigi muu lõpuni lahendamata asi. Üks minu suurtest unistustest paraku ei täitu – see, et saan järgmisele maakiriku pastorile ulatada kiriku võtmed ning öelda: kõik on korda tehtud.
Aga saan üle anda tehniliselt rahuldavalt varustatud majapidamise, kuhu muu hulgas kuulub eeskujulikus korras arhiiv, korrektne kirikutekstiilide kogu, köetav ja mõneski olulises osas restaureeritud kirik, heakorrastatud kirikupark, korralik kantseleimajandus, eeskujulik raamatupidamine, nimetamisväärne hulk kinnisvara, millest kunagi ehk hakkab kogudusele suurt tulu tõusma, ja veel mõnigi muu tööks vajalik vahend. 
Kuidas hindad üldkiriklikke suundumusi keerulisel ajal? Kas Viljandi Pauluse on selles pigem suur erand või on alati kirikutöös ohud, millega peavad arvestama kõik kogudused?
Minu jaoks on olnud EELK terviklikkuse mõõdupuuks eelkõige see, kuidas kiriku keskvalitsus ja allasutused suudavad kaasa aidata koguduste tasandil tehtavale tööle. Paraku on kogudused endiselt ikka väga üksi jäetud ning keskvalitsuse tasandil aetakse nii suuri asju, et see käib kogudustel üle peade.
Pean lugupidamisega tunnistama, et eriti viimasel ajal on mitmetes asjades märgata kirikuvalitsuse püüdu kaasa aidata. Samas on osalt ka kirikuvalitsusest sõltumatud tegurid muutnud koguduste eksistentsiks vajaliku asjaajamise järjest keerukamaks ja komplitseeritumaks. Kui sellele juurde liita koguduste juhtorganite kohati puudulik haldussuutlikkus ning majandussurutisega kaasnev tulude vähenemine ja kommunaalkulude hinnatõus, siis ongi suur häda käes.
Viljandi Pauluse kogudus pole selles osas kahjuks mingi erand. See, et olime sunnitud kuhjunud võlgade katteks võõrandama ühe meie paljudest tühjadest kinnistutest, mis tulu ei teeninud ning mille omamine tähendas meile vaid iga-aastast maamaksukohustust, läks ka tegelikult hästi. Ja see samm lahendas meie koguduse majanduslikku olukorda oluliselt.
Kui siinkohal peatuda üldisemalt meie kirikus kehtival praktikal koguduste kinnisvara arendamisel, siis see on üks valdkond, milles olen jäänud kaunis nõutuks. Meil on loodud niisugune tubli ettevõte nagu kiriku varahaldus. Ka meie kogudus on selle asutusega püüdnud saavutada kokkulepet meie kinnistute arendamises. Aga sinna see on tänaseni jäänud. Minu teada on kiriku varahaldus eraettevõte nagu iga teine kinnisvarafirma. Aga talle on koondunud monopoolne meelevald.
Ma olen rõõmus, et EELK suurimaks allasutuseks on SA EELK Tallinna Diakooniahaigla, kus suur hulk inimesi on aastate vältel leidnud väga hea kvaliteediga ja igati patsiendi vajadusi arvestavat abi.
Olen uhke selle üle, et inimesed, kes selles haiglas töötavad, on korduvalt pälvinud patsientide ja nende omaste tänu ning lugupidamist. See on võimas sõnum hoolivusest ja armastusest, mida kirikule kuuluv haigla sel moel meie ühiskonnas kuulutab.
Teie pere kaks poega on juba ülikoolis, vanem neist töötab ka Sakalas; tütar on gümnaasiumis. Milliste mõtetega nad koju jätad?
Lapsed on mul üle ootuste targad ja arukad. Ennast tundes imestan selle üle pidevalt. Eks nad on järelikult emasse. Aga jätan nad koju julge meelega. Nad saavad siin hakkama. Eks kahju on ka, et neid hakkan harvemini silmast silma nägema, kuid tänapäeval on jutuajamine üle pikkade vahemaade imelihtne ning pilt jõuab ka koos heliga kohale.
Kui olin pool aastat kodust eemal, rääkisime nendega ehk sagedaminigi ja pikemalt, kui kodus aega oleks olnud. Aga eks see omamoodi elumuutus ju ka on. Nad on juba suureks kasvanud ning see tuletab elatud aastaid rohkem meelde kui vahel passist sünniaasta vaatamine.
Kuidas kavatsed oma huumorisoonele, muusika- ja tehnikahuvile Kanadas lisarakendust ja väljundit leida? 
Kanadas on ees ootamas palju häid sõpru, kes tänu heale huumorisoonele on elust läbi tulla suutnud rahumeelsete ja terve närvikavaga inimestena. Hea huumorimeel on eelkõige võime iseennast kõrvalt vaadates näha situatsioonikoomikat. Ja seda jätkub mõlemal pool suurt lompi.
Muusikaga jäävad suhted töiseks ka Kanadas. Ma kavatsen sealgi jumalateenistuse liturgiat laulda ning osaleda ka koorimuusikaelus. Mul on Estonia kooris ning Ööbiku kooris kaasalaulmise kogemus pooleaastasest Torontos viibimise ajast ning kindlasti kavatsen edaspidigi kooris kaasa laulda, et minu 41aastane pidev koorilaulja staaž ei katkeks.
Tehnikahuviga on natuke raskem. Viljandi pastoraadist väljakolimise käigus jagasin laiali tonnide kaupa kogutud spetsiifilist vanavara. Oma isa esimese auto, millel aastaid juba üle 60, annetasin koos kogutud varuosadega (millest jätkuks kolmele taolisele masinale) Järva-Jaani vanatehnika varjupaigale. Ilmselt sealsed entusiastid viivad lõpule selle restaureerimistöö, millega mina algust teha jõudsin. Eks näis, kas soetan endale veel mingi vana harulduse, mida vabal ajal üles mukkida ja siis pensionipäeviks Eestisse kaasa tuua.
Mis see eestlus Sinu jaoks on?
Eestlus on minu jaoks oma eesti keele, esivanemate religiooni, kultuuritraditsioonide ja ilmavaate austamine, säilitamine ja igapäevane lugupidav kasutamine ning järgmistele põlvkondadele edasiandmine. Seda kõike on võimalik teha väga edukalt ka elades keset võõrast keelt ja kultuuri või isegi olles orjastatud mõne võõra ideoloogia poolt. Ma olen seda eestluse säilitamist võinud kaasa elada siin Eestis, kui asusin noore vaimulikuna ametisse keset kõige pimedamat stagnaaega 1985. a või üles kasvades pastori peres.
Olen eestluse vaimu kogenud erilisel viisil pool aastat Torontos viibides. Pagulased hoidsid eriti alles kogu kodumaalt kaasa toodud pärandit, sest neile oli Eesti pooleks sajandiks jäänudki vaid mälestuste maaks. Seepärast kuluks kodueestlastele hädasti ära võõrsil säilitatud eestluse aatest vahetu osasaamine. Viis, kuidas näiteks Kanada eestlased pühitsevad Seedriorus suviharja, kogunevad pühitsema võidupüha Toronto Eesti Majas või korraldavad noortele eestikeelset täiendkooli, on austust vääriv. Taolise aatelise aluse loomine võimaldab mitmendat põlve välismaal sirgunud eesti kogukonnal püsida elujõulisena.
Kodumaal oleme kahjuks keskendunud pelgalt rikasteks ja ilusateks pürgimisele. Eestlastena püsimises oma edenemisel rikastavat jõuvaru aga ei osata meil piisavalt vääriliselt hinnata. Eurooplaseks või maailmakodanikuks saamise eelduseks on meie rahva jaoks eelkõige eestlaseks kasvamine. Multikultuurses maailmas ei suuda keegi läbi lüüa ilma oma rahvusliku identiteedita. Seda pole vaja igal sammul teistele presenteerida, küll aga endale teadvustada.   
Mari Paenurm

Mart Salumäe
Sündinud 13. märtsil 1963
Ordineeritud diakoniks 1987, preestriks 1989
Olnud jutlustajaks Kuusalus 
Teeninud Püha, Mustjala ja Muhu kogudust Saaremaal
Aastast 1991 Viljandi Pauluse koguduse õpetaja
Olnud ka Kõpu Peetri koguduse hooldajaõpetaja 
Olnud EELK Diakooniakeskuse juhataja, praegu diakooniakomisjoni liige
SA EELK Diakooniahaigla nõukogu esimees
Olnud aktiivne kohalikus poliitikas
Koordineerinud eestikeelset jumalateenistuselu Helsingis
Abikaasa Külli on kirikumuusik
Lapsed Karl-Eduard, Juhan-Mart ja Kadri-Ann