Mart Raudsaar: asjade üle tuleb arutleda

Eesti ajalehtede koostööd edendav ja nende ühishuve esindav Eesti Ajalehtede Liit (EALL) sai 6. novembril 20aastaseks. EALLi asutasid 34 ajalehe peatoimetajad ja ajakirjanikud. Asutajate hulgas oli ka sel ajal 8 kuud taasilmunud Eesti Kirik, keda esindas assessor Tiit Salumäe. Praegu kuulub EALLi 39 ajalehte.
EALLi tegevdirektor selle aasta augustist on Mart Raudsaar, kellega rääkisime pressivabadusest kui ühest Eesti demokraatia nurgakivist.

EALL on teatud mõttes katusorganisatsioonina samas rollis Eesti Kirikute Nõukoguga, mis ühendab kirikuid. Miks on ühiskonnale vaja EALLi taolist organisatsiooni?
Vaatamata sellele, et Eesti turg on väike ja lehed konkureerivad omavahel lugejate pärast, keda on ka vähe, on lehtedel siiski mingid ühishuvid. Ja need on huvid näiteks suhetes riigiga (seadusloome), suhetes Eesti Postiga (kojukandeteema). Väga aktuaalsed on igasugused koolitused. Praegu toimuvad tehnoloogilised muutused, tulevad uued kandjad, nagu need lugerid, tahvelarvutid.
Samuti on väga oluline moment eneseregulatsioon. Kui lugeja leiab, et tema kohta on ebaõiglaselt kirjutatud, saab ta pöörduda pressinõukogusse.
Ajakirjanduse kvaliteeti näitab see, kui hästi ta suudab ise lahendada oma probleemid ja ka lehtedevahelised tülid.
Ajakirjanduseetika koodeks on toimimise aluseks ja ajakirjandus ei vaja toimetulekuks mingit riigipoolset seadust, kui rääkida eneseregulatsioonist.
Ajakirjandus ei vaja mingit riigipoolset seadust, et toime tulla. Eestis on kaks põhiseaduslikku väärtust: üks on sõnavabadus ning teine on au ja väärikus. Aeg-ajalt satuvad need väärtused omavahel konflikti. Toimub põhiseadusliku väärtuse riive, nagu öeldakse juristide keeles. Kui pole konkreetset põhjendust avalikkuse ja ühiskonna huvides, siis tuleb kompenseerida põhiseaduslik kahju, mida väljaanne on inimesele teinud.
Ja need mehhanismid on õnneks Eestis täiesti olemas. Kui eneseregulatsioonist ei piisa, siis saab pöörduda kohtusse. Ma arvan, et ei ole vaja ajakirjandusseadust, see oleks isegi ohtlik.
Ajakirjandusvabadus ja sõnavabadus – kuidas neid mõisteid selgitada?
Sõnavabadus on laiem mõiste. Ajakirjandusvabadus tähendab seda, et ajalehtedel on õigus ilmuda. Ükskõik kes, kellel on selleks majanduslikku võimu, võib luua ajalehe, seda välja anda, ja pole mingeid piiranguid. Ka sisu poolest ei kirjuta keegi ajalehtedele ette, mida nad peaksid kirjutama.
On ka niisugune kokkulepe või tava, et omanikud ei sekku väljaande sisusse. See tähendab, et on eraldi veel toimetusvabadus. Loomulikult ei tähenda see süüdimatut vabadust, et teeme, mida tahame. Arvestatakse ühiskonna probleemidega, nendega, millest ühiskonnas parasjagu räägitakse. Ajaleht on nagu auditoorium, kus kõik saavad tulla ja kõnelda ja kellelegi ei tehta liiga. Ja midagi ei jää sealjuures ka kuulmata.
Sõnavabadus on põhiseaduslik vabadus, universaalne õigus demokraatlikes riikides. On õigus mõttevabadusele, usuvabadusele sealhulgas, veendumuste vabadusele ja vabadusele seda vabalt väljendada nii sõnas kui kirjas, eeldades, et seda tehes me ei riku räigelt mingeid teisi universaalseid, ka põhiseaduslikke õigusi. Et me ei kutsu üles vägivallale, rassilisele sallimatusele.
Ajakirjandust loetakse maailma või ühiskonna peegeldajaks. Kuidas ja kas suudab ajakirjandus ühiskonnas toimuvaid protsesse mõjutada?
Mul oli hiljuti võimalus Kuku raadios esineda sel teemal, kas ajakirjandus loob ise väärtusi või vahendab neid. Täiesti fundamentaalne küsimus!
Ja mida Sina arvad?
Ma ütlen, et mõlemad protsessid toimuvad. Aga eeskätt on ajakirjandus ikkagi vahendaja. Ajakirjanik on nagu raudteedispetšer, kes istub üleval tornis ja jälgib, mis rongid liiguvad, millised veeremid liiguvad, kas laseb neid läbi või suunab tupikteele. See on selline klassikaline väravavahi kontseptsioon. Ta ise ei tooda reeglina seda kaupa, mida raudteel veetakse. Vaid ta lihtsalt laseb seda läbi. Ühiskonnas on erinevad grupid erinevate arvamustega ja need saavad ruumi. Samas aga on väärtusi võimalik kultiveerida sel viisil, et me anname ühele või teisele rohkem ruumi.
Kui me räägime väärtuste loomisest, siis autoriteedid on äärmiselt olulised. Me peame suutma ka ise aeg-ajalt välja pakkuda teatud ideid, kas ajakirjanikud ise pakuvad neid või otsivad üles inimesed, kes muidu on tagasihoidlikud. Kohe näiteks toon ma preester Vello Salo, kes ei tiku kuhugi, mis ei tähenda, et tal pole midagi öelda. Sellistelt inimestelt on väga oluline küsida, mida te arvate sellest, mis ühiskonnas toimub.
Sa kirjeldasid ajakirjanduse rolli kui raudteedispetšerit, kes kõrgel tornis vaatab veeremite kulgemist. Dispetšer saab olla ka ainult üks. Kes toimetuses reeglina otsustab selle üle?
Nagu mina aru olen saanud, on toimetuse koosolekutel väga suur roll. Päevalehtedes kogunevad hommikul need, kes kohal on. Kõik ei pruugi kohal olla, sest on neid, kes puhkusel, kes tulevad õhtupoolikul. Kõigepealt vaadatakse, kuidas oli eelmise päeva leht, millised on teemad ühiskonnas, kas on mingi teema, mis jäi eelmisel päeval rippu ja tuleb jätkata. Siis lepitakse kokku, kes mis teema võtab. Alati on eelistatud need inimesed, kes tulevad ka ise oma teemaga. Nemad saavad seda teemat ka kajastada, kui see leiab kollektiivi aktsepti.
Ei ole toimetuses ühte inimest, kes ütleb, et kirjutage seda. Tõsi, kindlasti on toimetajatel suurem roll kui reporteritel ja peatoimetajal suurem roll kui toimetajatel, aga see ei tähenda, et peatoimetaja paneb kogu lehe teemade osas paika.
Millised on üldse ajalehe funktsioonid? Seda oleks hea meelde tuletada.
Neli põhifunktsiooni on ajalehel: informatiivne, kultuuriline, meelelahutuslik ja regulatiivne funktsioon. See tähendab näiteks väärtuste ülekannet. Kust saavad nooremad inimesed ülevaadet väärtustest? Põhikohad on kodu, kool ja meedia. Mida vähem viibitakse kodus, seda enam ollakse meedia, suhtlusportaalide mõjus. Kirik peaks ka seal olema, kui ta tahab jõuda inimesteni.
Kas kirik peaks suunduma rohkem sotsiaalmeedia sfääri, et tema sõnum pärale jõuaks?
Kõiki olulisi kanaleid tuleb kasutada. Ma ei tähtsustaks sotsiaalmeediat üle. Ta on arengujärgus. Aga tuleb olla seal, kus on inimesed. Meenutan ühte reklaamlauset: räägi inimestega. Ja sa saad rääkida inimestega siis, kui oled seal, kus on inimesed.
Eesti vabariigis on mitmeid nišiväljaandeid, nagu ka kristlik ajaleht Eesti Kirik. Kas ühe organisatsiooni lehel on võimalus ühiskonnas protsesse suunata ja hoiakuid muuta?
Ma ei tahaks nõustuda sellega, et Eesti Kirik peaks oma olemuselt olema nišiväljaanne. Kasutaks võib-olla terminit «erihuviväljaanne», kuigi see pärineb ajakirjade kontekstist.
Võimalus mõjutada on kindlasti olemas. Igasugune kirjasõna mõjutab, igasugune vestlus, kohtumine mõjutab alati. Küsimus on mitte alati ka kvantiteedis, vaid kvaliteedis. Ameerikas Christian Science Monitor, mis on läinud internetti ja paberil enam vist ei ilmu, alustas väga selgelt kristliku väljaandena. Ta oli kristlaste kirjutatud kristlastele, aga kasvas ühel hetkel päevaleheks ega olnud enam ainult koguduste asjadest rääkiv. Rääkis kõikidest ühiskonna teemadest, aga lisas sinna mingi kristliku aspekti. Sellisel juhul oli ka tema mõju suurem.
Aga kuhu tõmmata piir? Ühelt poolt on kasvades kindlasti oht kaotada oma nägu ja võib-olla nende jaoks, kes on rohkem konservatiivsed, tähendabki niisugune kasvamine juba olemuslikult näo kaotamist.
Aga me teame ju, et Jeesus ei istunud koopas ega oodanud, et tullakse Tema juurde. Vaid Tema läks igasuguste inimeste juurde, rääkis nendega, levitas oma sõnumit ja arvatavasti seetõttu oli Tal suur mõju. Kuigi Teda oli ainult üks.
Ma eeldan, et Eesti Kirik on ajakirjandusmaastikul 20 tegevusaastaga ka mingi jälje jätnud.
Absoluutselt. Ma julgustaksin võtma rohkemgi sõna ühiskonna asjades, mida ju ka leht on teinud. Mõtlen kas või Alar Kilbi kolumne, mis räägivad ühiskonna asjadest läbi kristliku prisma. Need ju väljuvad selgelt n-ö kogudusetöö raamidest. Niisugune materjal võiks olla üldhuvitav.
Räägitakse võimalikust kriitikast EELK suhtes, et ta on mugavustsoonis, et võtab liiga vähe sõna ühiskonna asjades. Mis mõnikord on ka ühiskonna ootus, et kirik ei võtakski sõna, vaid tegeleks oma kirikuasjadega. Aga samas, kui on mingisugused eetilised või moraalsed probleemid, siis ikkagi vaadatakse silmanurgast kiriku poole, et ta midagi ütleks. Eeldatakse, et temal on kompetents.
Ajalehe Eesti Kirik on ellu kutsunud EELK Konsistoorium. Toimetus on seisukohal, et sellele vaatamata oleme siiski koguduseliikme leht.
Võib-olla peaks hetkeks mõtlema kiriku kui organisatsiooni peale. Teame ju, et tegu on rahvakirikuga, mis tähendab seda, et väga olulised on traditsioonid, mis on seotud maarahvaga. Jah, õpetajad on olnud suunanäitajad, abistajad, nõustajad, aga sealjuures on kuulatud neid muresid, neid hääli, mis tulevad kogudusest.
Me ei saa rääkida härraskirikust, kus on tähtsad inimesed, kes ülevalt alla annavad suuniseid. Teine moment on see, et kirikus on teatud õpetused, mis on fundamentaalsed, mille suhtes me võime küll vaielda, aga mis on järgimiseks. Neid kahte tendentsi arvestades – kuidas peaks ennast positsioneerima ajaleht?
Ajaleht on kindlasti väärtuste meeldetuletaja. Sellised aasta kulgemise verstapostid – ütleme regulaarsed tähtpäevad ja sündmused –, need on väga olulised. Rutiinsed, aga turvalisust ja kindlust pakkuvad momendid lehe juures on väga olulised.
Kui tegemist on rahvakirikuga, siis rahvas peab olema lehes näha ja kuulda. Miks alustas Luther reformatsiooni? Ta ütles, et inimesed ei saa enam kirikust aru, et me peame rääkima keeles, mis on inimestele arusaadav. Ja kui inimestel on probleeme, siis me ei tohi neid probleeme eirata ja öelda, et te olete mõistmatud, te peate ise kasvama ja jõudma meie püha õpetuse juurde. Kui me arutleme õpetuste üle, ei tähenda see ju seda, et me õpetused kahtluse alla paneksime, vaid arutelud võivad tuleneda ka soovist õpetusi paremini mõista. Me võime küsida, kas ajaleht Eesti Kirik peaks väljendama kirikuvalitsuse seisukohti. Loomulikult peavad lehes olema kirikuvalitsuse seisukohad. Aga minu jaoks on need võrdsed oponeerivate seisukohtadega.
Kas võiks defineerida nii, et ajaleht Eesti Kirik on kanaliks koguduseliikme ja kirikuvalitsuse vahel?
Jah, seda ka. Aga mis on kirikuvalitsus? Nemad on ju tegelikult kiriku teenrid, kes on nagu majapidajad, kes kannavad valduse eest hoolt. Ma arvan, et kirikuvalitsus ei väljenda kunagi 100%liselt lõplikku tõde. Neil ei saa olla tõemonopoli; kuna kõik on inimesed, on kõik järelikult ka ekslikud.
Aga kindlasti räägib leht sellest, mida kirikuvalitsus teeb – me peame seda teadma. Nagu kirikuvalitsus peab teadma, mis mured on kogudustel. Kui me räägime viimase aja muredest, siis need on kindlasti kirikute ülalpidamine, mõnede kirikuõpetajate frustreerumine, lahkumine. Ma olen täiesti nõus sellega, et kirikud on rahvuslik pärand, kus riik peab appi tulema, säilitamaks kirikuid. Aga see ei tähenda, et need tuleks kogudustelt ära võtta.
Miks turistidele meeldib Aleksander Nevski katedraal Toompeal? See on elav kirik, seal toimuvad jumalateenistused, seal põlevad küünlad, seal on kuulda palveid. See ei ole muuseum, kuhu me läheme.
Teadupärast kirikus juhtub asju, mida ei tahaks suure kella külge riputada. Kuidas Sulle tundub, kas ajalehes n-ö ebameeldivatest asjadest kõnelemine parendab või kahjustab kiriku mainet?
Väga huvitav teema. See on nii ja naa. Nagu ma ütlesin, me ei saa teatud teemasid välistada. Ebameeldivatest asjadest mitterääkimine ei muuda neid olematuks. Aga ebameeldivatest asjadest kõneldes peame silmas pidama kahte momenti. Üht ma nimetan eufemistlikuks. Me räägime küll nii, et on arusaadav ja mõistetav, millest me räägime, aga me ei pea luumurru puhul uuesti luud puruks murdma, et näidata, kuidas asi juhtus. Samas me aga ütleme, et see luumurd toimus. See paralleel on võib-olla hea.
Ajakirjandus ei tohi ka kuriteost rääkides viia selle kuriteo matkimiseni. Me ei pea rääkima alati kõikidest detailidest. Ja peame, niipalju kui see on võimalik, austama tegelaste au ja väärikust. Ja peab olema selline ülesehitav funktsioon. Me ei räägi mitte sellepärast, et kohut mõista, eriti Eesti Kiriku taolises lehes on see oluline, vaid et üritada mõista, kuidas me koos edasi läheme, kuidas leiame lahenduse probleemidele.
Leht avaldas hiljuti Valga praostkonna vaimulike avaliku kirja, kus heidetakse ette, et toimetus ei ole lehes avaldamisele tulevaid materjale andnud hinnata kirikuvalitsusele. Kas see ei sarnane 60-70ndate tsensuuriga?
Minu meelest sellisel juhul ajaleht hälbib oma põhiolemusest, sest see oleks nagu eeltsensuur. Et kusagil keegi peab materjalid läbi vaatama, heaks kiitma. Siin me läheme vastuollu nende vabadustega, millest eespool rääkisime. Ja kui on toimetusvabadus, antud juhul on Eesti Kirik spetsiifiline väljaanne ja siin tuleb jälgida ka õpetuslikku poolt. On olemas teoloogiline konsultant, kes vaatab selle pilguga üle, et ei eksitaks õpetuslike põhialuste vastu. Nii nagu meie neist aru saame tänapäeval.
Nagu ma ütlesin, ei ole olemas ühte inimest, kes ütleb, et minul on kogu tõde – see tähendaks aktsepteerimist, et kellelgi on kusagil tõemonopol. Ja sellega me ju ei saa nõustuda!?
Ma saan ka väga hästi aru Valga vaimulikest. Nad tahaksid sellist korrastatud maailmapilti näha, kust puudub segadus, kus on valgustatus. Kus kõik teavad, mis on õige – see on ideaal, mille poole liikuda. Aga häda on selles, et kui me seda head eesmärki tahame, aga valime valed vahendid, saavutame absoluutselt vastupidise tulemuse. Öeldaksegi, et saatan peitub detailides, ta tegutseb nende abil.
Asjade üle tuleb arutleda. Ei ole niimoodi enam tänapäeval, et anname inimesele põmm! pähe selle teadmise. Inimene peab ise arusaamiseni jõudma loomuliku arengu teel.
Sirje Semm

Mart Raudsaar
Sündinud 9. novembril 1973 Tartus
Haridus
Elva keskkool 1992
Tartu ülikool (ajakirjandus) 1996
Oslo ülikool (meediaõpingud, filosoofiamagister) 2000
Ajakirjandustegevus
1993 ajaleht Liivimaa Kuller, reporter
1993–96 ajakiri Favoriit, toimetaja
2000–2001 ajaleht Eesti Kirik, reporter
2005–2007 ajakiri Politseileht, toimetaja
2010 – Eesti Ajalehtede Liidu tegevdirektor
Õppejõutöö
2001–2010 TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakonna/instituudi õppejõud
2010 – TÜ Narva kolledži õppejõud
Ühiskondlik tegevus
1993–2002 Elva linnavolikogu liige
Abielus, EELK liige