Marje Sink ja tema auline elu

Suutmatuse pärast kirjutada ülistuslaule Stalinile arvati 1948. a ENSV Heliloojate Liidust välja Marje Sink, esimene Tallinna Konservatooriumi lõpetanud naishelilooja.
1949. a suleti võimude korraldusel Tallinna Evangeeliumi Vennaste Ühingu Saalemi kogudus, kus vaimulikuna teenis Marje abikaasa, luuletaja ja maalikunstnik Peeter Sink. 1950. a lõpetati Marje Singi tööleping Tallinna Õpetajate Seminari pedagoogi ja koorijuhi ametikohal. Kas nad murdusid? Ei.
Kantaat kanti ette Olevistes
1950ndatel sündisid Peeter Singi tekstidele Marje Singi laulud, mis nüüdseks on meie muusikaklassika. Näiteks segakoorile «Auline elu» ja «Kõik tuleb hääks», meeskoorile «Kahe maailma vahel» ja «Elav kristlane», soololaulud «Kanarbikunõmm», «Vaikses kambris», «Ühel hommikul kaob udu», «Kusagil palvetab keegi mu eest», «Vaiksete vete ääres», «Mullatükk», «Süda on püha paik» jpt.
Ehk annab veelgi selgema vastuse eespool esitatud küsimusele 1958. a valminud kantaat «Ära ärritu kurjadest» (Ps 37:1–6,9), millele läinud suvel tegi uue seade helilooja Jaak Jürisson ja mis 24. oktoobril kanti ette Oleviste kirikus Marje Singi 100. sünniaastapäevale pühendatud kontserdil Silvia Landra juhatusel. Suurejooneliselt ettevalmistatud teos väärib kindlasti kordusesitusi ka teistes kirikutes.
Kontsert oli Oleviste kogudusel suure südamesoojusega ette valmistatud ja läbi viidud. Arvukas koorilauljate hulk (Tallinna Oikumeeniline Naiskoor, Oleviste meeskoor) ja palveosaduses publik andis tunnistust sügavast austusest helilooja vastu. Tänu teile, dirigendid Silvia Landra, Marika Kahar, Urve Pihlak, Aivi Otsnik, Kaie Kant ja Mary Tedre, solistid Aare Saal, Kristel Kurik ja Kristi Veeber, organistid Piret Aidulo, Maris Lend ja Liina Rahuoja, koorilauljad ja orkestrandid!    
Marje Singi elu ja looming näitab, kuidas oma veendumustele kindlaks jäädes on võimalik läbida eluraskusi.  
Kasvamine ja kujunemine
Marie (1938. aastast Marje) Gildemann sündis 18. oktoobril 1910 Peterburi kubermangus Volossovo külas. Ta ema Anna (1876–1960; s Lasmann, a-st 1935 Varalaid) oli pärit Varbola kooliõpetaja perest. Isa Mihkel (1868–1918) sündis Vigalas köstrite-kooliõpetajate suguvõsas, töötas samas ametis Hiiumaal ja Nõval ning siirdus sajandivahetusel piibliseltsi piiblimüüjana Venemaale. Ta oli väga musikaalne mees ja andis esmased muusikalised teadmised edasi ka oma kuuele lapsele (Johannes, Lydia, Tabitta, Philip, Anna ja Marie).
Isa surma järel tundis pere kodusõjas vaevleval Venemaal väga suurt ainelist puudust. Johannes mobiliseeriti sõjaväkke ja ta langes Kaspia mere piirkonnas, Lydia sai sõjaväes meditsiiniõe kutse ning tänu tema agarale tegutsemisele ja oskuslikule dokumentide ajamisele sai ellujäänud pere 1921. aastal Eestisse tagasi pöörduda.
Kuigi ema leidis tööd pesunaisena, tuli Mariel siiski olla mõni aasta Rakvere lähistel Aaspere lastekodus. See oli talle igati arendav aeg ka muusikaliste teadmiste poolest. Õppides 1922–26 Liigusti kuue­klassilises koolis, komponeeris ta juba oma esimesed helitööd ja asutas koolikoori, millega esines koguni Rakvere laulupäeval. 1926–27 õppis Marie Tallinnas Kristliku Noorte Nais­ühingu lastekasvatajate kursustel ja leidis seejärel tööd Luise tn 11 tagahoovis asunud nn Sinise Risti lasteaias. Samas tegutses ka palvela, kuhu ta kohe asutas segakoori.
Rahvusromantilise tundelaadiga
Tallinna Konservatooriumi kom­­­positsiooni-, oreli- ja teooriaosakonna lõpetas Marje Sink 1938. aastal väga heade hinnetega, professor Artur Kapi juhendamisel valmisid lõputöödena kantaat «Pärast Kolgatat» ja klaverisonaat f-moll. Kuigi ta võis komponeerida hetke mõjul ja kiiresti, oli talle alati suurimaks inspiratsiooniallikaks tekst.
Marje Singi erakordselt mahukasse loomingupauna kuuluvad kantaadid «Pärast Kolgatat» (ette kandmata), «Tühjus», «Kadund poeg», «Pea vastu, usklik!», «Vaadake üksteise silmi», Psalm 25, 37 ja 90, Eesti rapsoodia klaverile, arvukalt soolo-, ansambli- ja koorilaule ning klaveri-, viiuli- ja tšellopalu igas eas mängijaile.
Ta oli sügava ja eheda rahvusromantilise tundelaadiga vaimulik helilooja, kelle nõukogude ajal varju jäetud helitöödest on 20. sajandi lõpu- ja 21. sajandi algusaastail kultuuriüldsuse jaoks elule pääsenud peamiselt valik soololaule.
Koorijuhina jõudis ta teenida Tallinna Karmeli vabakoguduses ja evangeeliumi vennaste ühingu Saalemi koguduses, Tallinna metodisti- ja Kohila baptistikoguduses, 1962–67 oli ta Oleviste koguduse segakoori dirigent ja 1966–79 mandoliinikoori juht.
Marje Sink suri 31. detsembril 1979 Tallinnas.
Ene Pilliroog,
muusikateadlane