Margit Lail: kuidas kõnetada inimest?

Veel viimase lumega käisin Kanepis vanal Võrumaal, külas sealsel kirikuõpetajal Margit Lailil, et teada saada, kuidas läheb ühel suure pere emal vaimuliku ametis.
Margit oli mulle vastu tulnud. Kui bussist väljusin, rääkis ta parasjagu telefoniga, lõpetas siis kõne, naeratas… ja juba lehvitas kellelegi üle tee. Nagu omainimene. Kiriku poole minnes sain aru, et Margit ongi Kanepis oma.
«Ega meil siin kantseleiametnikku pole, pole nagu õieti kantseleidki. Aga kõik teavad, et ma olen olemas. Ja eks arvatakse heaks igal ajal tulla,» sõnab Margit, väike muie suunurgas. «Kõige varajasem on olnud üks mammi, kes tuli matuse pärast hommikul poole kaheksa aegu, ja ma arvan, et viimane õhtune tulija on olnud nii poole kümne ajal.»
Vaatame käärkambrisse ja arutame, et kuidagi kukub välja nii, et kui pead teenistusi väiksemas ruumis, tuleb kohale vähem rahvast, ja kui suuremas, siis ilmuvad välja ka need, kes vahepeal kadunud. «Eestlane tahab vist hulga oma ruumi, õlg õla kõrval olemist eriti ei taluta,» lisab õpetaja. Teeme kirikus väikse tiiru, uurime epitaafe, Margit räägib, et tuletõrje signalisatsioon hakkab viimaks tõelisuseks saama, ning seame sammud kohaliku kirikuõpetaja koju.

Mitu vankrit vedada
Lailide pere elab peatee äärest veidi eemal kenasti korda tehtud vanas majas, kus on ruumi emale-isale, koerale, kahele kassile ja seitsmele lapsele. Õigemini küll kaheksale, sest too viimane lapsuke peaks kohe varsti sündima hakkama, aga et tehakse keisrilõige, siis tuleb kuulata kõigepealt Tartu tohtrite otsust. 
Ja tegelikult on kõige vanem, Liisa, kes muidu Taaralinnas ülikoolis õpib, praegu hoopistükkis Iirimaal. Lapsehoidjaks. Pereisa Peeter peab Hellenurme hooldekodu juhataja ametit.  Margit käib ise teenimas Erastvere hooldekodus ja arvab, et seal oleks kohapealset vaimulikku hoolitsust rohkemgi vaja. Ümbruskonnas on kokku viis hooldusasutust, kus Margit vajadusel teenistusi ja talitusi läbi viib.   
Kodu osteti tühja majakarpi. Võeti natuke laenu, osteti materjale ja hakati ehitama. Suures osas on oma tehtud tööd, nüüd on suur abi kõige vanemast pojast. «Eks me ehita nii, kuidas jõudu on. Kui tulumaksu tagasi saame, võime jälle suuremaid töid planeerida,» räägib pereema. «Aga mul on kindel teadmine, et oma kodu peab olema,» lisab ta ja meenutab, et vanaisa, kunagise Rõuge kirikuõpetaja Armand Leimanni surma järel pidi vanaema pastoraadist välja kolima ja lapselastel polnud enam paika, kuhu minna. «Ma ei tahtnud, et minu lapsed peaksid kunagi midagi seesugust läbi elama.» 
Margiti pere on olnud Kanepis kohapeal kümme aastat. Varem teenis Margit vaimulikuna Palamusel. «Need on kaks üsna erinevat paika. Palamusel oli mul Margit Nirgi järel naisena hoopis lihtsam kogukonna mõistmist leida kui siin. Ja ausalt öeldes, kui ma oleksin siia kandideerides osanud aimata, millised probleemid mind ees ootavad, siis ei tea, kas oleksingi tulnud,» sõnab Margit Lail, vihjates endise õpetaja Jüri Pallo tõenäoliselt mitte päris omakasupüüdmatutele toimetamistele kiriku maadega. «Ja eks mõnda aega oli kohati tunda ka seda, et kõigile ei sobinud, kui naine kirikuõpetaja ametit peab,» sõnab Margit, paneb kohvi tõmbama ja lõikab omatehtud leiva lahti.
Leian omalt poolt sobiva olevat anda üle mõned trükisoojad lehenumbrid ja paraja tüki ökoseepi, sellist, mis ka titele peaks sobima. Perenaine tunneb sulaselget rõõmu ja nimetab, et hooldekodudes kuluks kirikulehti rohkemgi ära.
«Ja ökoeluga võib siin Lõuna-Eestis päris ära harjuda. Varem pidin leiba ikka paar korda nädalas küpsetama, nii palju kulus teist, aga nüüd, kus suuremad on Tartus rohkem oma elu peal (ka perepoeg Peeter on seal ülikoolis õppimas), siis teen korra nädalas,» kõneleb ta, kui küsin argitoimetuste kohta.
«Leiva, moosid-mahlad teeme ise ja eks siis vaatame, mida poest ostame. Kui majalaen, lastele ostetud korteri laen, autoliising, kogu pere telefoniarved ja siinsed jooksvad arved makstud, siis tuleb hakata vaatama, palju söögi peale jääb ja mis siis veel saab osta,» jõuame jutuga raha juurde.

Tänapäevased teemad kirikus
«Inimesi on erinevaid. Kui ma koguduse peale mõtlen, siis paljud need, kes kirikuga lähemalt seotud pole, ei teagi, mil moel üks kirik oma uksed lahti hoiab. Noored on selles suhtes vanematest hoopis erinevad – nemad pigem küsivad, mis maksab see või teine toiming kirikus, ollakse veendunud, et igal asjal on oma hind.»
Kui räägime erinevatest arusaamadest, siis kõige drastilisema näite toob Margit ühest laulatusest, kus kiriku kaunistamiseks telliti floristidelt seadeid nii palju, et kaunistusi jätkus iga pingirea otsa ja arvatavad summad küündisid kümnetesse tuhandetesse. Kui siis talitus läbi, tänas peig naeratuse saatel ja lisas veel, et aitäh, väga ilus oli. Ja nii nad ära läksidki.
«Nojah, jäime siin nüüd pikalt rahast rääkima. Ega siis sellega nii suurt muret ka pole,» sõnab Margit. «Kui ma midagi ikka tahan, siis luban seda endale ka,» lisab naine seesuguse seesmise kindluse ja väärikusega, et mul ei jää kahtluse varjugi. «Ja tegelikult ei ole raha teema. Ei minu jaoks ega ka kirikus. Kiriku jaoks on hoopis teema see, kuidas kõnetada tänapäeva inimest. Mil moel?» küsib Margit ja jääb mõtlikuks.
«Siin maal ma näen eriti, et möödunud aegade taak ei ole kuhugi kadunud. Teisalt – kuidas tuua kiriku juurde noori? Kas see peab olema töö või tegevus, mis ainult noortele suunatud, või annab noori koguduse juurde kasvatada ka läbi koguduse argipäeva?» arutleb perenaine.
«Kui ma oma lapsigi vaatan… Me pole neid kunagi sundinud kirikusse tulema, ei ole nii, et tuleb ennast ilmtingimata näitamas käia. See tekitab hellas eas pigem vastuseisu ja trotsi. Aga mingisuguse tegevuse leiame kirikus igaühele, kas või abilisena jõulunäidendi valgustust sättima. Ja nii nad mõistavadki, et usuelu ongi elu oma tegemistes ja igapäevastes rõõmudes,» võtab Margit kokku.
«Ja muidugi olen ma mõnikord hirmus väsinud,» lausub naine, kui küsin, kuidas ta hakkama saab. «Olen otsinud ka muud tegevust ja plaaninud üht-teist, aga siis jälle tabanud, et teised valikud ja teed on minu ees kinni pandud. Eks tuleb Jumalat usaldada,» lausub Margit. Ta saadab mu bussi peale, hüüab jälle tervituseks tuttavatele ja küsib üle tänava, et kuidas noil ka läheb. Võõrast kohaliku õpetaja kõrval nähes on külarahvas üsna tagasihoidliku jutuga. Eks tulevad siis, kui olen läinud.
Mari Paenurm

Margit Lail
Sündinud 20. märtsil 1966 Võrus
Ordineeritud diakoniks 17. novembril 1996, õpetajaks 14. septembril 1999
Lõpetanud Usuteaduse Instituudi ja pastoraalseminari
Õppinud religiooniantropoloogiat Tartu Ülikoolis
Abielus Peeter Lailiga
Lapsed: Liisa (20), Peeter (19), Karoliine (17), Mattias (15), Marie Rahel (11), Anette Emilie (5), Adeliine (3)
24. aprillil tuli ilmale Lailide pere kaheksas laps, poeg, kes kaalus ligi 5 kilo ja on 53 cm pikk.