Mare Palgi mälestuseks

Aasta eest 3. novembril lahkus igavikku Kose koguduse õpetaja Mare Palgi.
Minemine on loomulik osa meie teekonnast, ka ära minemine. Mõni minemine jätab jälje, lausa kustumatu, teine pudeneb tolmuks. Mare on jäänud meie südametesse ja teame, et kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale (Rm 14:8).
On olnud pisarate päevi, kurbust ja valusaid ilmajäämise hetki, ent silmi Jumalale pöörates adume, et meile antakse laubaehe tuha asemel ja rõõmuõli leinarüü asemel, et Issand ise trööstib kõiki leinajaid (Js 61).

Sinu sammude lõhn, mu õeke,
on kui valgete liiliate parv.
Kõik, mis meist alles jääb,
on vaikus ja Jumala arm.

Leina-aastal oleme Marele oluliste inimestega ette valmistanud Vikerraadios kõlanud Mare hommikupalvuste raamatut. Olgu valmiva raamatu eelmaitseks tema hingedepäeva mõtisklus aastast 2013.
Kätlin Liimets

On hingedepäev. See novembri algus on kuidagi salapärane aeg. Pime ja paljude jaoks rusuv, ent teistpidi ootusrikas ja kuidagi igavikuline. Igavikulisem kui kõik helged ja valged kuud. Läksin kesklinnas asuvasse suurde raamatupoodi ja sammud viisid mind justkui kellegi selgel juhatusel läbi terve poe ühe tagumise riiulini, mis oli maast laeni täis raamatuid ja selle kõrge rea alumisel riiulil oli üks väike õhuke vihikuke, mis mu pilku köitis. Võtsin selle kätte, mulle peaaegu tundus, et selle avas üks võimas käsi ja ulatas mulle. Ma lugesin:

Nähtamatu lind lendas üle
Ja heitis terava varju
Mis on keha?
Meie armastuse varju vari,
Mis ometi kätkeb endas
igavikku.

Üllatunult lugesin teisigi luuletusi, sest jah, luulekogu see oli, ja siis vaatasin autorit. See õhuke raamatuke oli mind oodanud raamatupoe tagumisel alumisel riiulil 13. sajandist. Vähemasti nii mulle näis. Autoriks Rumi, sufist luuletaja, kes oma surivoodil ütles: «Meie surm on naitumine igavikuga.»
Kui üks sõber külastas poeeti tema surivoodil ja soovis talle peatset paranemist, õhkas Rumi: Kui armastatut ja armastajat ei eralda enam muu kui veel vaid õhuke särk, kas pole siis nende suurimaks sooviks, et valgus sulaks valgusesse!
Apostel ütleb: Nõnda on ka surnute ülestõusmine: kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles, autuses külvatakse, kirkuses äratatakse üles, nõtruses külvatakse, väes äratatakse üles, maine ihu külvatakse, vaimne ihu äratatakse üles (1Kr 15:42–44).
Ja veel ütleb apostel Paulus: Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem … (Fl 1:23).
Armas on lugeda apostli kimbatust, kui ta ei tea, kumb teda rohkem paelub – ajalik või igavene. Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu! (Fl 1:21), konstateerib ta viimaks.
Elu on ilus, ja ilus on ka jõudmine taevasesse koju. Ilus on olla ja ilus on minna, olgem tänulikud igal hetkel!
Ülendagem oma südamed palveks: Igavene Jumal, taevane Isa, Sinus elavad kõik need, kes haudades puhkavad. Me palume: ära lase meil surmahirmus masendusse vajuda, vaid hoia meid armulikult oma Püha Vaimu väega rõõmsas usus, julges lootuses ja südametunnistuse rahus. Aamen.