Mali muusika fänn Viljandist. Ja mitte ainult

Viljandi praostkonna sekretär Toivo Vilumaa, kes valiti ka aasta töötegijaks, sai 50 täis ja käis sel puhul Aafrikat avastamas. Ta armastab maailmamuusikat ja tuleb ka vaimulikule laulupeole Tartusse.

Kus Sa sündinud oled ja mismoodi jõudsid Jumala juurde (või siis teisest küljest – kuidas jõudis Jumal Sinuni)?
Sündisin Komimaal Vorkutas väljasaadetute perekonnas. Kiriku juurde jõudsin 20ndates eluaastates, sügaval nõukogude ajal. Sillaks oli muusika. Koolikaaslane Kalev Rajangu, kellega tegime keskkooli ajal koos rokkmuusikat, oli mu sõjaväeteenistuse ajal innustunud orelist ja hakanud kirikutes orelit mängima. Tema kutsus mind osalema Viljandi Pauluse koguduse kirikukooris, mida tol ajal juhatas Anne-Mai Salumäe. Tulin ja jäin – nüüd on täis juba ligi 30 aastat. Ja kui lävepakk on ületatud ja sees oled, siis on lihtne innustuda kõigest kirikus toimuvast.
Tekkisid noorterühmad, kooskäimised. Tol ajal andsid kirikuelus veel tooni väärikad vanad vaimulikud nagu Harry Haamer, Martin Terasmaa, Herbert Kuurme, kes sobisid vaimulikeks eeskujudeks suurepäraselt. Juba tegutses tugev vaimulik järelkasv, väga eriilmelised õpetajad Ivar-Jaak Salumäe, kelle peret võib kutsuda muusikamisjonärideks, dissidentlik Vello Salum ja alati midagi organiseeriv Heino Nurk. Mõne aasta jooksul märkasin, et olin kirikutegevusse üleni sukeldunud. Aja muutudes avanesid koolitusvõimalused Soomes ning seal saadud kiriku laste- ja noortetöö väljaõpe on mind sidunud kogudusega täielikult.
Oled tegev Viljandi Pauluse koguduses. Kuidas iseloomustaksid seda kogudust?
Pauluse kogudus on üks õnnelik kogudus, kellel on olemas nii suursugune kirikuhoone kui ka suursugune ajalugu. Kogudus asutati alles XIX sajandi keskel (niisiis paradoksaalsel kombel üks Eesti uuemaid kogudusi), aga tänu sellele on meie ajalugu täpselt teada ja hästi dateeritud. Kui siia lisada veel heas mõttes mulgilik uhkus ja usk kaunisse tulevikku, siis võime rahul olla.
Mis Sulle Viljandis kõige enam meeldib?
Olen suur maailmamuusika sõber. Oma tuttavatele Viljandit tutvustades olen ikka toonud esile pärimusmuusika festivali, selle rahvarohkust ja melu. Selle peale vastas üks tuttav, et mis ma ikka rõhutan seda, et linn on neli päeva aastas lärmakas. Peab olema õnnelik, et ülejäänud osa aastast on vaikne. Ja see, et Viljandis on vaikust ja õhku, ongi tore.
Mäletan Sind alates aktiivsetest aegadest, kui olid pühapäevakooli juures. Öeldakse, et need olid head ajad. Mida Sinu meelest võiks neist õppida?
Alustasime lastetöö tegemist veel enne Eesti Vabariigi taastamist. Võimalused olid kasinad, leidlikkus seda suurem. Mäletan putšiaega. Värvisin parajasti pühapäevakooli ruumis põrandat ja kuulasin raadiost BBCst ülekannet Moskva sündmustest. Tekkis hetkeline lootusetus – kui nüüd vanad ajad tagasi tulevad, kas siis ongi enam pühapäevakooli vaja. Ja siis tuli kindlus, et kui vana kord tuleb tagasi, siis just ongi pühapäevakool vajalik. Sellist kindlust ja otsustavust vajame nüüd ja tulevikus.
Sinu abikaasa on vaimulik, mis minu meelest tähendab, et Sinul mehena peab veel olema mingi elutarkuse iva, rollid pole ju traditsioonilised. Mis see iva on?
Mu abikaasa Hedi on erakordne inimene. Aga meile, tema perekonnale, on ta ikka vaid abikaasa, ema, õde. Tema elukutse pole meie elu keeruliseks teinud (kui jätta kõrvale see, et õhtud ja nädalavahetused, mil perekonnad on tavaliselt koos, oleme meie enamasti tööga hõivatud). Siiski meenub üks lugu. Hiljuti Müncheni kirikupäeval olles ööbisin ühe Interneti-tuttava juures. Too, astronoom ja arvutiteadlane, ütles küll, et hea, et ma talle oma abikaasast täpsemalt ei rääkinud, muidu poleks ta meid enda juurde julgenudki võtta.
Praostkond tunnustas Sind tänavu aasta töötegija tiitliga.Mida tahad Sina praostkonna kiituseks öelda?
Praostkond EELKs on üks äärmiselt mõistlik leiutis. Mul on kahju, et mitte kõikjal pole selle tähtsust tajutud. On selge, et nappide ressursside puhul on koostöö elulise tähtsusega, selgete prioriteetide puhul on ka raha kasutamine efektiivsem. Viljandi praostkonna pilk on fokuseeritud koolitusele ning vaimulike puhkamise ja tööalase läbikäimise toetamisele. Praostkonnale on näo andnud praostid, kes igaüks on lisanud midagi uut. Olen uhke, et praostkonna sekretärina olen saanud töötada koos Joel Luhametsaga, Jaan Tammsaluga, Rein Schihalejeviga ja nüüd Marko Tiitusega.
Suhtun pisut ettevaatlikult siseringis jagatud tunnustamisse. Olen enesekriitiline ja leian oma töös sageli puudujääke. Sellest hoolimata hindan praostkonna aasta töötegija tiitli saamist väga kõrgelt.
Räägi ka veidi oma laulurõõmust. Mida laulmine Sinu jaoks tähendab ja milliste mõtete ja soovidega tuled kiriku laulupäevale Tartusse?
Olen siin rääkinud palju muusikast, oma muusikahuvist jms. Oleks nüüd paras aeg tunnistada, et minule on lauluannet jagunud õige pisut. Täpselt nii palju, et meestepõuas kirikukooris mind ikka veel hoitakse. Oma koorijuhi Külli Salumäe parimaks omaduseks ma peangi seda, et ta tagantjärele ei tänita, kui me midagi vussi oleme laulnud.
Miks üks eesti mees peaks kirikukooris laulma?
Eks väikese rahva esindajad peavad ikka rohkem vaeva nägema ja mitut asja tegema. Kui nüüd naljad kõrvale jätta, siis selline asi nagu laulurõõm on tõesti olemas. Vahel on muusika vaimulik mõju suurem, kui oskame arvatagi. Üks elamus oli osalemine eelmisel kiriklikul laulupeol Tartus. Minu kõrval laulis Vigala belglane Luc. Kui juba tema edendab eesti koorikultuuri, siis mida meie, eesti mehed, veel ootame!
Aasta algul täitsid Sa oma suure unistuse ja käisid Aafrikat avastamas. Miks just see kant?
Tähistasin oma 50. sünnipäeva rännates üksinda seljakotiga Burkina Fasos ja Malis. Olen juba aastaid Mali muusika fanaatik. See ning lapsepõlves loetud «Ma oli Timbuktus» olid põhjused, miks suundusin just sinna. Ootused olid kahetised, võiks lausa öelda, et ootused ja hirmud. Nimelt pole Põhja-Mali, kuhu tahtsin välja jõuda, sugugi rahulik. Seal on ka Al-Qaeda laagreid ning vahetult enne mu reisi rööviti Mauritaanias rühm Hispaania humanitaartöötajaid, kes viidi Malisse. Ka olid islamistid lubanud nurjata Kõrbefestivali, ning see viidigi Essakane oaasist eemale.
Kuigi reis oli väga seikluslik, olin hoitud ja kaitstud. Eks see oli üks suur tund elukoolis. See oli nii alandlikkuse kool kui väärtusõpetuse tund, õppisin suhtlema inimestega, kellega ei näi meil midagi ühist olevat, ja nägin neis iseennast. Austan neid inimesi, keda seal tundma õppisin, väga ning pean neid töökateks ja elurõõmsateks.
Mõlemad riigid on islamienamusega. Elujõuline ja arvukas on loodususundi-kogudus. Ka kristlased on aktiivsed. Osalesin ühel jumalateenistusel Ouagadougou kirikus. Teenistus oli prantsuskeelne, kaasa teenis kümmekond vaimulikku, osalejaid võis olla tuhatkond. Kogu teenistus oli väga energiline ja plastiline.
Millega teie pere lapsed tegelevad?
Lapsed võtavad lapsepõlvest viimast, andeid on neil palju, aga millise elutee nad valivad, seda näitab aeg. Mõlema lapse haridustee jätkub gümnaasiumis.
Mida Sa pensionipõlves teha igatsed?
Oma praegusele elule vaadates tundub mulle, et saan liiga vähe magada ja lugeda. Ühele pensionärile sobiksid need tegevused väga hästi.

Mari Paenurm