Mälestusi õpetaja Paul Saarest

Pühapäeval, 2. juunil kell 12 algaval armulauaga jumalateenistusel Hageri kirikus tähistatakse ka koguduse kauaaegse õpetaja Paul Saare 100. sünniaastapäeva. Jutlustab koguduse õpetaja praost Jüri Vallsalu, muusikat teeb plokkflöödiansambel Flauti Eckernförde Saksamaalt.

Kõigepealt seostub Paul Saarega sõnapaar „lentävä pappi“. Aina oli tal kiire ühest kohast teise, ühe inimese juurest teise juurde. Kiirus, konkreetsus, mälu, faktid, inimesed, kes kellega sugulane jmt. Samas jälle ka pikad kirjakohta lahkavad jutlused. Kui kuskil koosviibimisel tema ajalimiit täis sai, siis ta tõusis püsti, kummardas ja ütles: „No hääd tervist“ või „No hääd aega“.
Paul Saare tütar Anna oli minu pinginaaber, seepärast suhtlesime palju ka kooliväliselt. Sageli käisin nende kodus. Tolle aja kohta oli see väga moodne elamine, hoopis teistsugune kui meil maal. Oma esimese Soome reisi tegin koos Pauli ja Annaga 1989. a sügisel. Teadupärast olid Paulil kui soomepoisil tihedad sidemed Soomega, ka ta poeg ja poja pere elab seal.
Samuti meenub minu esimene reis Karjalasse Petroskoisse 1982. aastal, mis oli loomulikult Pauli korraldatud. Siis sõitsin esimest korda lennukiga.
Mõte, mida Paul Saar tihti kasutas, on kustumatuna meelde jäänud just temaga seoses: „Süda, kui sul vaid Jeesus on, see aare võrratu. Siis küll sul on, siis kõik sul on aegade kaduvuses.“
Aivi Sepp,
Hageri koguduse liige

Mina mäletan Paul Saart kui onu Pauli. Seda, et ta tähtis kirikuõpetaja on, ei osanud ma lapsena üldse hoomata. Erinevust märkasin alles siis, kui mõne teise, veidi teistsuguse olemisega vaimulikuga kokku puutusin. Onu Paul oli onu Paul. Tal oli alati kiire. Ometi leidis ta aega tähele panna lapsi ning nii on ta jäänud meelde sooja ja südamlikuna. Ta teadis alati täpselt, kelle lapsega räägib, mis on nimi ja sinna juurde kõik muu perega seonduv.
Hiljem, kui juba ise vanem olin, meenub Pauli soe naeratus uksest sisenemisel. Alati teretas ta kättpidi ja see oli mingil hetkel „võistlus“, et kas „kannatan ära teretuse“ – tema käepigistus oli tugev ja kogu südamest.
Lapsena jäin päris mitu korda kirikupinki magama, sest Pauli hääl oli uinutav ja mõnus. Kui jutlusi juba kuulata jaksasin, siis alati imestasin, kuidas ta iga kord tõi paralleele soomekeelsest Piiblist. Mõtlesin tookord, et miks ta seda teeb, on ju Piibel igas keeles ühesugune. Nüüd, oma kodugrupis, kus on ka teisest rahvusest osalejaid, olen avastanud, et piiblitekst võib olla eri keeltesse tõlgitud väga erinevalt. Paul teadis seda juba varem.
Paul Saare seltskonnas oli alati kuidagi muretu olla. Ümberringi võisid olla teab mis suuremad või väiksemad olme- või maailma probleemid – tema kohalolek sisendas rahu. Mulle tundus, et ta korraldab kõik ära, ükskõik, mis teema päevakorras on. See ei tähendanud alati seda, et ta ise käed külge lõi – ta lihtsalt organiseeris nii, et asjad said tehtud. Ta oli suurepärane rahvamees ja teda mäletatakse kogukonnas siiani.
Minu jaoks üks ilusamaid ja meeldejäävamaid mälestusi oli, kui leidsin hiljuti kohalikust muuseumist, kus on Paul Saare mälestusnurk, ühe pisikese paberi. See oli joonelisest vihikust välja tõmmatud leht, mis oli omakorda pooleks lõigatud. Juba eemalt oli äratuntav Pauli käekiri. See oli lühike ristimiskõne minu õele. Kõne ise oli kirjutatud sinise pastakaga, üleval serval aga märge ristitava nimega ning kuupäev kirjutatud punaselt. Ristimispäevast endast ei mäleta ma muud kui ühispildi tegemist, kus onu Paul jagas juhtnööre, kes ja kuhu peab istuma.
Üks viimaseid mälestusi onu Paulist on see, kui ta käis meie vanaema (Agnes Kaljuste), kes oli temaga samal aastal sündinud ja paar kuud vanem, kodus külastamas. Istusid kahekesi elutoas ja rääkisid. Vanaemal oli kõrvakuulmine kehv, kuid Paulil oli tugev hääl! Ka vanas eas. Seal nad istusid. Ja lahkusid peagi – paarikuise vahega. Üks ajastu oli minu jaoks lõppenud.
Sigrid Põld,
Hageri koguduse liige

Meenub Pauli abikaasa Niina ütlus: „Paul on inimeste inimene.“ Lõputud suhtlemised, kuulamised ja rääkimised. Vaatasin hiljuti oma vanemate pulmafilmi. Paul oli uskumatu inimene – ta mitte ainult ei laulatanud neid, vaid oli ka pulmavanem. Vanad filmid käivad kiiremini, oli väga huvitav vaadata, kuidas Paul jooksis, hüppas ja kargas. Kui oli kingituste avamine, siis luges kõik õnnitluskaardid ette ning läks pruudile appi kinke lahti harutama. Ta oli uskumatu seltskonnahing.
Kui ta oli juba pensionil ja asendas kohalikku õpetajat, sattusin nägema üht matuserongi. Paul oli selline, kes matuse puhul korraldas tihti asju, mida tavaliselt tegi perekond ja mitte vaimulik. Ometi oli ta veel 2000ndatel võtnud endale kaugelt suurema kohustuse, kui vaimulikult oodatakse – seda enam, et tegemist oli suure matusega. Paul sõitis oma autoga matuserongi ees – järelkärus kadunukese kirst. Mitte sellepärast, et keegi lähedastest poleks võinud seda ise korraldada, vaid sellepärast, et Paul oli nii harjunud – kõike organiseeris ta ise.
Kui olin läbi viimas esimesi matuseid, siis vanema vennana õpetas ta mind, et kirikuõpetaja peab olema matusel selline, keda ei märgata, kõik sujub iseenesest.
Minu jaoks on kõige südamelähedasemad viimased sõidud Pauliga, kui sain teda viia arsti juurde. Elu lõpu poole ei soovinud ta enam Tallinna tihedas liikluses sõita ja nii tuli ta autoga meile, poolele teele linna. Meie hoovi sõitis ta alati kihutades, nii et tolmu lendas. Siis istus minu autosse ja sõitsime pool päeva ning saime pikalt rääkida. Vahel tuli ta pärast arstilkäiku minuga koos diakooniahaiglasse, kus pidasime koos jumalateenistuse. See oli väga südantsoojendav, sest teadis ta ju ka ise, et temagi lahkumine on peagi ees.
Mul on hea meel, et sain tema eluõhtul külla minnes kaasa võtta peapiiskop Andres Põderi, kellega koos palvetasime Pauli voodi veerel.
Tanel Ots,
Jüri koguduse õpetaja

Paul Saar oli üks muhe õpetaja. Kui oli kiire kuhugi, siis ütles „Noh hääd aega“. Ja üks lemmiksõna, mida ta kasutas, oli „nõnda“.
Meenub, kuidas 1982. aastal lennukiga Petroskois käisime. Paulil olid kaasas maasikad, mida meile lennukis pakkus. Petroskois oli kõik väga hästi organiseeritud, Paul käis kodudes ristimas ning tema kaasa võetud tütar ja minu tütar laulsid koos talitustel.
Veel meenub, et ta ütles, et ärge küsige, kuidas su tuju täna on, vaid küsige, kuidas su meeleolu on.
Kui kuulusin koguduse juhatusse, siis ütles Paul ikka, et sina, Anne, oled meil ainuke naine, sa keeda kohvi. Paul ise pani lauale kommid ja küpsised.
Paulil oli mitmeid salme ja tsitaate peas, mida ta ikka ja jälle kordas. Üks neist oli: „Ei iialgi pole me päev nii pikk, et õhtu ei jõuaks kord talle. Nii lõpeb me elutee ajalik, saabub aruand Jumalale. Sest aita meid, Issand, oh võidelda nüüd ja lahkumisvalmina olla.“
Anne Maasalu,
Hageri koguduse liige

Mälestusi kogus Sigrid Põld

Pildigalerii: