Maestro Roman Toi mälestuseks

Noorus on peegel, milles vanem generatsioon ennast uuesti näeb. Noorus on nagu fotokaamera. Ta registreerib ainult seda, mis tema läätse ette jääb. Hoolitsegem siis, et ülesvõetav motiiv oleks sobivaks eesti pildiks ilmutatav.
Roman Toi kõnest Torontos Eesti Vabariigi aastapäeval 1964

101-aastasena on surnud legendaarne dirigent ja väliseesti koorielu eestvedaja, pedagoog, helilooja ja organist Roman Toi (18.06.1916–07.05.2018).
Roman Toi oli Eesti Heliloojate Liidu vanim liige. Talle on antud Riigivapi IV klassi teenetemärk. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on andnud maestrole EELK Teeneteristi II järgu ja EELK elutööpreemia. Roman Toi on Viljandi linna aukodanik ning ta on pälvinud Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali elutööpreemia.
2014. aastal tähistas Toi Eestis oma 98. sünnipäeva ning osales aukülalisena XXVI laulupeol „Aja puudutus. Puudutuse aeg“. See jäi tema viimaseks külaskäiguks kodumaale. XXI üldlaulupeol oli Roman Toi laulupeo aujuht koos Gustav Ernesaksa ja Richard Ritsinguga. Järgmisel, juba taasiseseisvunud Eesti esimesel üldlaulupeol 1994. aastal juhatas ta segakooride esinemist.
Roman Toi sündis 1916. aastal Viljandimaal Kõo vallas, aastatel 1932–1936 ja 1941–1944 õppis Toi Tallinna konservatooriumis koorijuhtimist, orelit, kompositsiooni ja dirigeerimist. 1944. aastal põgenes ta kodumaalt Saksamaale, kus juhatas põgenikelaagrites koore, korraldas kontserte ja väiksemaid laulupidusid. 1949. aastal siirdus Roman Toi Saksamaalt Kanadasse, kus oli väliseesti kooriliikumise hing, Toronto konservatooriumi ning Toronto Usuteadusliku Instituudi kirikumuusika õppejõud ning mitmete väliseesti kooride juht.
Peapiiskop Urmas Viilma külastas Roman Toid Kanadas aasta eest ja ta meenutab oma Facebooki sissekandes, et Roman Toid iseloomustasid kuni eluõhtuni tarkus, terane silm ja kõrv, arukas keel ning suur ja soe süda. „Tema suur ja sügav armastus esiisade Jumala ja esivanemate maa vastu tõusis esile nii Roman Toi loomingus, sõnades kui tegudes. Maarjamaa pojana ja Kristuse kiriku ustava teenrina kuulutas ta head sõnumit nii kirjas kui noodikirjas, teenides Eesti kirikut, Eesti rahvast, Eesti Vabariiki ja Issandat Kristust,“ kirjutas Viilma.
Kirik mälestab maestro Roman Toid ning avaldab kaastunnet poeg Antsule perega ja kogu eesti kiriku- ja laulurahvale.
Allikas: EELK koduleht

Taevataat oli kinkinud maestro Roman Toile haruldase anni, koos olles ja juttu ajades oli kohe tunda, kuis selle läbi nii aeg kui inimesed õilistusid. Vankumatu tahte teenida Eestit kõige suuremas mõttes ning laulda ja mängida see orelil helgeks, et oleks neid, kes homselgi päeval hoiaks südames eesti meelt ja Taevataadi tundmist. Roman Toid ei saa sõnadesse panna, sest ta jõudis enamat teha kui sõnad. Seepärast valis ka Tallinna Toomkogudus 2014. aastal oma Maarja medali ja kultuuripreemia laureaadiks just maestro. Toi on noot, nagu ta autograaf, sellele kirjale vastab sinu sees omamoodi helitõug.
… Kui sammub su ette sada meest üht sammu nagu sülem või maru, et laulda laulu, kogu jõust ja südamest, mis tugev ja õrn ühtaegu. Nad laulavad viise, mis sündind võõrsil või kodumaal valus, tuues su ette ja tõstes sind üles ka siis, kui need loodi päris, päris ammu …
Arho Tuhkru,
Tallinna Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja

Augustis 1983. aastal saabus Viljandisse mu postkasti kiri Torontost. Mõnusa huumoriga ja hoogsas stiilis pöördus minu poole tuntud väliseesti helilooja Roman Toi. Siin mõned lõigud tollest ootamatust pöördumisest.
„On tõsi, et see kiri tuleb selgest taevast – aga ta ikka ütleb tere, tulen Teie jutule pisikese palvega siit kaugelt maalt. Ma olen kuulnud, et olete lauluraamatu keelelise kohendamise komisjonis. Seda lugesin vist ka piiskop Harki väikesest ülevaatest (Siin on mõeldud 1982. a ilmunud brošüüri „Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tänapäeval“. – J. S.), mille sain VEKSA (Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühing. – J. S.) kaudu. Arutanud nendega seda asja, nad soovitasid mul võtta Teiega otse ühendust. Siin on mu palve: olen kõigest huvitatud, mida olete selles keeleuuenduslikus komisjonis juba korda saatnud, ja palun, kui võimalik, ka mulle saata värskemat Lauluraamatu leiba.“
Nii, ilma pikema sissejuhatuseta, asjalikult ja konkreetselt, algas sisuline koostöö kodu- ja väliseesti lauluraamatukomisjonide vahel, mis lõpule jõudis ühise „Kiriku laulu- ja palveraamatu“ ilmumisega 1991. a.
On teada, et suhtlemine VEKSA Ühinguga oli tol ajal väliseesti mõjukates ringides väga taunimisväärne. Roman Toi tegi seda kartmatult n-ö asja huvides, sest kui 1987. a ilmus Torontos trükist väike 41-laululine proovilauluraamat, millele Roman Toi ise pani nimeks „katsekakk“, oli selles vähemalt 18 laulu just need, mis eesti komisjonis olid läbi töötatud ja laululehtedel kasutusele võetud.
Meie tihe ja töine kirjavahetus peegeldab, kui palju aega ja armastust Roman Toi pühendas eesti kirikulaulu parandamisele, et sõnum oleks selge ja muusikalised rõhud paigas. Nii usaldas ta meie tehtud tööd ning teda toetas selles sama julguse ja innukusega tookordne Toronto Peetri koguduse õpetaja Andres Taul.
Ivar-Jaak Salumäe

Kui enne ei kohtu, siis järgmine kord … Nii oli Roman Toil tavaks lahkumisel alati öelda.
Olen õnnelik ja tänulik, et mul oli võimalus Roman Toiga kohtuda väga mitmeid kordi nii Eestimaal kui Kanadas, veeta temaga nii põgusaid kohtumishetki kui vestelda ja arutleda pikalt ja põhjalikult rõõmsatel ja ka murelikel teemadel.
Temaga oli usalduslik rääkida, sest ta oskas siiralt kuulata ja kaasa mõelda, tähelepanelikult ja osavõtlikult. Tema julgustus minu tegemistele ja kaasaelamine raskel ajal oli mulle märkimisväärselt oluline.
Tal oli erakordselt särav ja isikupärane huumorimeel. Me naersime koos palju ja taban end nii mõneski humoorikas olukorras teda tsiteerimas.
Tema säravad ideed, optimistlikud tulevikuplaanid ja hoogsad mõttekäigud olid selged, läbi kaalutletud, vahel ka kompromissitud. Mul on hea meel, et saime temaga mõnedki vahvad plaanid mõnusas koostöös ellu viia.
Tal oli julgust olla esimene, olla asutaja, rajaja, piire kompav, sildu ehitav. See inspireeris ja julgustas mind mõneski ettevõtmises.
Temas oli härrasmehelikku galantsust, karismaatilisust ja võluvalt kelmikat vembumeest.
Teda kuulati, tema sõnal oli kaalu, tema arvamusega arvestati. Ta oli austatud ja armastatud.
Ta oli eestluse vaimu ja vaimsuse kandja. Tema eesti keele valdamise oskus oli üks kaunimaid, värvikamaid ja mitmekülgsemaid! Imetlen seda jätkuvalt tema kirju lugedes.
Viimastel päevadel olen palju meenutanud meie kohtumisi, lugenud aastate jooksul temalt saadud kirju ja meile, kuulanud tema muusikat. Kauneid mälestusi on väga palju.
Meenub meie sõit Niagarale, kuhu ta oli juba pikalt enne minu esimest Kanada reisi plaaninud mind viia. See oli unustamatu päev!
Meenub üks vahva ringsõit Viljandi linnas, kus ta mind autoga sõidutas osavalt mööda kitsaid järveäärseid mägiseid tänavaid, olles just tituleeritud Viljandi kultuuriakadeemia audoktoriks …
Meenub 2016. aasta jaaniõhtu, mõned päevad pärast tema sajandat sünnipäeva, kui Ehatares maestro toakeses koos tema ja ta poja Antsuga sorteerisime kaste kirjade ja nootidega, pabereid täis ajalugu, mida ta oma värvikate kommentaaridega elustas, mõnest vanast käsikirjast inspiratsiooni sai ja temale omaselt tegi plaane mõnd teost kohendada ja mõnele veel kasutamata tekstile uus teos luua.
Ja veel palju kauneid mälestusi, mille eest olen lõpmata rõõmus ja tänulik.
Kui enne ei kohtu, siis järgmine kord!
Ene Salumäe,
muusik

Roman Toi oleks juunis saanud 102aastaseks. Ta oli erakordselt pika eluga, erakordselt andekas, energiline eesti helilooja, dirigent, organist ja muusikapedagoog.
Lootsime, et jõuame talle enne külla minna, kui tema siit läheb. Toronto ja Roman Toi on mulle ja mu abikaasale lahutamatult seotud. Saab näha, milline on Toronto nüüd, kui kuu aja pärast sinna jõuame, aga Roman Toid ega Andres Tauli seal enam kohata ei saa.
Roman Toi meenutas korduvalt seda, kuidas Tallinna Jaani koguduse organist ja tema õpetaja August Topman talle mitu korda kirikuvõtme andis ja ta sai hilisõhtustel tundidel meie kirikus orelimängu harjutada.
Roman Toilt olen õppinud täpsust, galantsust ja härrasmehelikkust ning julgust ja head huumorit. Mäletan, kuidas ta mulle kord autoga järele tuli, et mind enda koju viia. Ligi veerand tundi varem oli ta kohal ja kui auto juurde jõudsin, avas ta mulle autoukse. Vaatasin teda vist väga jahmunud näoga. Tema aga ütles vaid ühe lause: „Sa oled mu külaline“, ja kui olin ta autosse istunud, sulges ta ukse.
Palju ei puudunud tal sajast, kui ta viimast korda Eestis käies mulle helistas ja küsis, kas ja millal mul oleks võimalik temaga kohtuda. Seletas juurde, et tema on ju puhkamas ja mina tööinimene. Kui kokku lepitud ajast mõni minut varem Viru hotelli restorani jõudsin, oli tema juba kohal. Ühel hetkel võttis Roman Toi märkmiku, kuhu oli kirjutatud 14 küsimust. Seletas, et ta on juba nii vana, et võib midagi unustada, ja kui ta küsimusi kirja ei pane ega vestlust ette ei valmista, võivad olulised asjad jääda rääkimata.
Ta oli erakordse energiaga. Kui Viljandi kultuuriakadeemia talle audoktori tiitli andis, algas  pidulik päev Viljandi Jaani kirikus kontserdiga. Kontsert Roman Toi heliloomingust kõlas kaunilt. Maestro võttis õnnitlused vastu ja pidas seejärel kiriku keldrisaalis pika loengu. Energiline, tark jutt. Silmad säramas, käed aina liikumas. Lõpuks moodustas kuulajatest ühendkoori ja pani meid laulma. Seejärel pisike puhkus hotellis ja õige pea järgnes hotelli restoranis pidulik õhtusöök. Olin kindel, et sinna jõudes on vanameister üsna väsinud. Vale arvamus! Meie, poole nooremad, olime väsinud. Tema aina rääkis põnevaid jutte.
Roman Toi oli julge mees. Tal oli piisavalt seda, mille pärast karta Eestisse tulemist siis, kui siin veel nõukogude kord oli, aga ta tuli ja juhatas laulupeol koore. Aga Kanadas ja USAs oli eestlasi, kes tegid ta elu üsna keeruliseks ka selle eest, et ta oma Kanada kooriga hakkas mõne Nõukogude Eestis elava helilooja laule laulma.
Ta rääkis palju Taevataadist, pani paljud Taevataadile palveid ja tänu laulma, teenis Jumalat palju aastaid kiriku organistina. Palvetas palju meie maa ja rahva eest. Olen väga tänulik Taevaisale kõigi nende silmapilkude eest, mil sain selle erilise inimesega koos olla.
Kui Roman Toi sai sajaseks, ütles ta eesti rahvale läbi „Aktuaalse kaamera“, et tema käed lähevad Eestimaa peale mõeldes, palvetades igal päeval risti. Ja ta palus meid: „Poisid ja tüdrukud, hoidke kokku!“ Meil tasub kokku hoida ja käsigi kokku panna. Ka tänus Roman Toile mõeldes.
Jaan Tammsalu,
Tallinna Jaani koguduse õpetaja