Maarja on tee Jeesuse juurde

Sest vaata, nüüdsest peale kiidavad mind õndsaks kõik sugupõlved, sest mulle on suuri asju teinud Vägev.
Lk 1:48–49

15. augustil tähistab kristlaskond neitsi Maarja ehk Jumalaema uinumise püha.
Apostel ja evangelist Johannes kirjutab: «Kes iganes salgab Poja, sellel pole ka Isa; kes tunnistab Poega, sellel on ka Isa» (1Jh 2:23). Isa ja Poeg on üks (Jh 10:30). See tähendab, et ilma usuta Jeesusesse kui Jumala Pojasse ei saa me minna taevase Isa juurde.
Kuid sama mõttekäiku jätkates võib öelda, et kes austab ja armastab Jumala ainusündinud Poega, sellel on ka Ema. Jeesus ütleb evangeeliumis, et kes iganes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas, see on mu vend ja õde ja ema (Mt 12:50). Kuid just selles – Jumala tahte kuulekas järgimises – on Maarja pühakirja tunnistuse kohaselt meile kõigile eeskujuks ja väärib meie austust.
Vaga Siimeon ütles Maarjale Jeesus-lapse kohta: «Vaata, see laps on seatud languseks ja tõusuks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse» (Lk 2:34). Selles polnud midagi imelikku, et meie Lunastajast ja Lepitajast sai komistuskivi paljudele inimestele, kes tema vastu rääkides on andnud käest oma igavese õndsuse. Sest mis osadust on valgusel pimedusega? Jee­sus ei tulnud selleks, et olla populaarne ja austatud maailma silmis. Kuid nii nagu juudid ning hiljem paljud paganad ja uskmatud on Jeesuse endast ära tõuganud ja kõvasti tema vastu rääkinud, on seda tehtud ka Maarja, Issanda ema vastu.
Paljud protestantlikud kristlased tunnevad Maarja suhtes – eriti kui jutt on tema austamisest – teatavat ebamugavust. Kuid on asjatu karta, et Maarja lükkab Jeesuse kõrvale või jätab ta varju. Ei. Nii nagu Maarja ütles sõnakuulelikult inglile, kes tõi talle sõnumi lapse kohta: «Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi!» (Lk 1:38), nõndasamuti soovitas ta Kaana pulmas viibides oma poja sõna kuulata: «Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!» (Jh 2:5).
Martin Luther ei kartnud Maarjale osutada seda lugupidamist, mis talle õigusega kuulub. Näiteks ühes oma jutluses, mis on ka eesti keelde tõlgitud, ütleb Luther: «Selle Issanda armsa, püha ema järgi peame käima.» Ta seab siin meile eeskujuks Maarja, kes hoidis eneses alal Jumala sõna. Maarja kandis üheksa kuud oma ihus Jumala igavest Sõna – Jeesust (Jh 1:1). Niisamuti võttis ta oma südamesse vastu ka kõik need sõnad, mida tema lapsest kuulutati ja õpetati. Maarja ei otsi au iseendale, vaid juhatab meid eestpalvete läbi oma poja juurde, tema juurde, kes on ainus vahemees Jumala ja inimeste vahel (1Tm 2:5).
Maarja on alati teeks Jeesuse juurde, sest tema poeg on Jumala imelise nõu järgi meie ainus Päästja ja Õnnistegija – meie ainus lootus. Usutunnistuse sõnadega: Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast. Meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsi Maarjast ja inimeseks saanud.
Viimane pilt Jeesusest, mille evangelist Luukas meile annab, kujutab teda taevasse tõusmas, käed õnnistamiseks välja sirutatud. Ja see on jällegi Luukas, kes annab meile viimase pühakirjas sisalduva tunnistuse Maarja elust pärast Issanda ristilöömist ja ülestõusmist. Ta kirjutab Apostlite tegude raamatus jüngrite kohta: «Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega» (Ap 1:14). Niisiis me leiame Maarja koguduse keskelt ühisest usu- ja palveosadusest. See on ülendav ja usuinimest kõigiti innustav pilt, mille Luukas meile jätab!
Vana kristliku pärimuse kohaselt võeti neitsi Maarja taevasse nii ihu kui hingega. See on igati loogiline, et Maarja on seal, kus on ka tema poeg Jeesus. Ka luterlikes usutunnistuskirjades ollakse valmis möönma, et «õnnis neitsi Maarja palvetab [taevas] kiriku eest».
Meil tuleb teha seda, mida Maarja Püha Vaimu juhatusel evangeeliumis otsesõnu ütleb – kiita teda õndsaks, sest Jumala arm talle on suuri asju teinud. Näiteks idakirikus lauldakse niisugust kiituslaulu, mis on ka paljudele eestlastele tuttav: «On tõesti kohus õndsaks kiita Sind, Jumalasünnitaja, Sind, ikka õnnistatud ja laitmata ja meie Jumala ema, kes Sa ülem oled kui keerubid ja palju ausam kui seeravid, kes Sa puhtaks neitsiks jäädes Jumal-Sõna ilmale tõid; Sind, tõelist Jumalasünnitajat, austame meie.»
Kui me mõistame õigesti seda päästeloolist rolli, mille Jumal neitsi Maarjale armust andis, siis tunneme paremini ka oma Õnnistegijat, Jumala ainusündinud Poega, ning võime koos Maarjaga kogu südamest ja hingest ülistada Issandat ja hõisata Jumala, meie Päästja pärast, kes on vaadanud oma teenija madaluse peale ja teinud meile suuri asju. Aamen.

 

 

 

 

Veiko Vihuri,
Karja koguduse õpetaja