Maarja – elu andumuses ja ustavuses Kristusele

25. märtsil tähistame Jumala Poja sünni ettekuulutamispäeva ehk paastumaarjapäeva.
Sellest päevast, mil ingel Gabriel Maarjale Päästja sündi kuulutas, on jõuludeni üheksa kuud. Seda päeva tähistati esimest korda 6. sajandil ja katoliikluses on see üks Maria-pühadest. Protestantismis peetakse seda päeva üheks Kristuse pühaks ja sel päeval on liturgiliseks värviks valge.
Keset kannatusaega tähistame Jeesuse sünni ettekuulutust, mis täidetakse jõuludes. Mulle saab selgeks, kui tihedalt on seotud jõulud ja kannatusaeg. «Häll ja rist on mõlemad ühtmoodi puust,» kõlab sellel päeval mitmes kannatusaja jutluses. Maarjal on oma kindel roll hälli ja risti seostes.
Ootamatult ja üllatuslikult tuli temale tookord ingli külaskäik. Esialgu oli ta ehmunud, kui ta ingli sõnu kuulis. Tema, Maarja, oli äravalitu, kes pidi Jumala Poja maailma tooma. Kas ta saab selle ülesandega hakkama?
Imestus ja hirm saavad aga kiiresti otsustavaks jaatuseks: «Vaata, siin on Issanda teenija, sündigu mulle Sinu sõnade järgi.» (Lk 1:38) Nendes sõnades räägib sügav jumalausaldus. Maarja oli valmis seda teed kõndima, mis tema jaoks valitud oli.
Kuigi ta vastab kõigile ettekujutustele alandlikust noorest naisest, on tema lugu samas julge ja iseteadva naise oma, kes teed Jumala juhtimisel astub. See väljendub magnificadis, Maarja kiituslaulus: «Mu hing ülistab väga Issandat ja mu vaim hõiskab Jumala, mu Päästja pärast, sest ta on vaadanud oma teenija madaluse peale.» (Lk 1:46jj)
Need sõnad avaldavad mulle sügavat muljet, sest nendes väljendub palju jõudu ja tugevust. Ja mulle meenuvad sõnad, mida mitusada aastat enne Maarjat laulis Mirjam Egiptusest väljaminekul: «Laulge Issandale, sest tema on ülikõrge, hobused ja ratsanikud heitis ta merre.» (2Ms 15:21) Nii nagu lugu Mirjamist on ühe tugeva naise vabaduse lugu, nii ka lugu Maarjast jutustab vabadusest ja truudusest Jumalale.
See on ühtaegu lugu emast, kes varakult mõistab, et see, mida Jumal talle usaldanud on, ei kuulu ainuüksi talle, vaid kõikidele inimestele. Jeesuse esimesest imeteost Kaana pulmas jutustab Johannese evangeelium, kui Jeesus oma emale ütleb: «Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.» (Jh 2:4) Aga Maarja ei löö kartma, sest ta teab, kes Jeesus on ja mida ta tegema peab.
Kaana pulmas ütles Jeesus Maarjale: «Minu tund ei ole veel tulnud.» Seepärast ilmub Maarja teist korda Johannese evangeeliumis välja just nimelt risti all. Nüüd on Jeesuse tund tulnud! Nüüd ei ole enam võimalik emmata, enam ei ole võimalik midagi öelda, nüüd jääb vaid sisemine karje.
Kui Jeesus ristil ripub, heidab Ta pilgu Johanneselt oma emale ja ütleb: «See on sinu poeg,» ja Johannesele: «See on su ema.» Nüüd saavad nad vaid vaikides üksteisele otsa vaadata, silmad räägivad enda eest. Jeesuse pilk ütleb: «Nii peab sündima, mina ei saa sind säästa.» Kui Maarja ka Jumala tahet täiesti ei mõista, ütleb ta: «Ma olen Issanda teenija, mulle sündigu Sinu sõnade järgi!»
Maarja on teenäitaja. Ta juhatab meid Kristuse juurde, kes on lapsuke sõimes, sündinud naisest ja siiski Jumala Poeg, kelles aeg ja igavik, taevas ja maa seotud on. Maarja juhatab samas ka risti poole, mille Jeesus enese peale võttis ning selle läbi leiame lunastuse. Maarja jääb viimasena risti alla. «Ma siia jääda tahan, oh ära jäta mind. Ei sind ma jätta taha, kui mure rõhub sind. Kui viimne surmahingus su palet kahvatab, sind tahan kätel hoida ja oma süles ma.» (Paul Gerhardt)
Sabine Arnold,