Määne om seo maa

Puulpävä õdagu sõidõti Kubijale pedäjä mõtsa alla Uma Pidole.
Sünnilt ja loomult võrukana nägin vaeva, et see ükski lause seada murdekeelde. Aga neile, kes sellest lausest üldsegi aru ei saanud, olgu öeldud, et Võru külje all Kubija mändide varjus peeti laupäeval III võrokeelset laulu- ja rahvapidu.
Olen kasvanud murdekeele keskel, pean seda kõlalt kauniks ja armastan käia rahvaüritustel, kus ehtsat võro keelt kuulen. Uma Pido ja simunapäeva Lindora laat kuuluvad kindlalt sellesse nimistusse. Uma Pido (I peeti 2008, II 2010) tuleb oodata mitu aastat, laadale seevastu pääseb igal sügisel.
Ligi 4000 laulja ja muu tegelasega peo lavastas Tarmo Tagamets, kes oma inemisi südamlikult kullakõsis nimetab. Selles ühes sõnaski väljendub paikkonna rahva teistmoodi meelelaad ja avatud südamlikkus. Pärast rännakuid ja kodust ära käimisi tagasi tulles leiab ta, et õnn ongi siin, oma rahva keskel: nii olõmigi esi’ ja ütstõsõlõ uma’.
Kuulata enam kui kaks tundi lauldavat ehtsat võro keelt oli suur nauding. Mitmed Aapo Ilvese ja Jan Rahmani laulud läksid hinge. Nagu see oma maa laulgi, kus küsitakse: kohe viiäs mu vana’ hirmsalõ ärä väsünü kundi’, ku ma ütskõrd ärä tast lää.
Üks teine võrokene õhkas pärast pidu: Nii illoss oll, et õkva ikk tükse pääle …
Hilisõhtul Võrust kodu poole sõites juhtusime kuulama raadiost saadet, kus Fred Jüssi rääkis keelest ja selle ilust.
Sirje Semm