Maamärgiks linnaruumis

Sellest, kuidas ühest linnamüürist väljapoole rajatud pühakojast kujuneb aastatega esindushoone pealinna keskväljakul, annab hea ülevaate Tallinna Jaani kiriku lääneseinal avatud stendinäitus.

Peauksest kirikusse sisenejat tervitavad kummalgi pool sissepääsu seinale sätitud massiivsed stendid suurendatud fotode ning neid selgitavate tekstidega. Juba põgus fotonäitusega tutvumine annab aimu, et tegemist on Jaani kiriku looga läbi aja.
Lugu algab 150 aastat tagasi, mil eestlaste rahvusliku iseteadvuse ja ainelise olukorra koosmõju tegi võimalikuks oma kiriku ehitamise. Tegelikult ehitati kirikuid toona koguni kaks, Jaani ja Kaarli. Kahe võimsa ehitise rajamine ilmestas algusest peale linnaruumi ning mõjutas oluliselt rahvusliku suurettevõtmisena eelärkamisaja kulgu. Kinnitas maarahva eneseusku ning innustas püsima eneseteadvuse kursil.
Omamoodi sümbolina mõjub ka tõik, et algul linnamüürist väljapoole ehitatud Jaani kirik on aastatega „liikunud“ esinduslikkuse suunas ning jõudnud nüüdseks pealinna peaväljaku äärde. Jaani kiriku esine plats on kandnud aegade jooksul erinevaid nimesid: Heinaturg, Peetri plats, Vabaduse plats, Vabaduse väljak, Võidu väljak (Nõukogude okupatsiooni ajal) ja aastast 1989 taas Vabaduse väljak.

Muuseum tuli kirikusse
Jaani kirikusse vähemalt aastaks üles jääva näituse omapäraks on see, et tegemist on näitega, kuidas muuseum tuleb oma esitlusega kirikusse. Näituse „Jaani kirik Tallinna linnaruumis“ on koostanud Eesti Ajaloomuuseumi trükistekogu hoidja Ene Hiio ja kujundanud muuseumi kunstnik Aime Andersson. Kogudusega koostöös sündinud näituse valmimist toetas Tallinna linnavalitsus.
Autor on ise tunnistanud, et mõte tuli tasapisi ning selle juuri tuleb otsida ajast, mil ta paar aastat tagasi Jaani koguduses leeris käis. Koguduse õp Jaan Tammsalu uurinud siis oma leerilapselt, et kas ajaloomuuseumis midagi põnevat Jaani kiriku kohta ka on. „Siis ma hakkasin selle pilguga ringi vaatama. Selgus, et esemeid eriti ei ole, aga on ilusaid fotosid,“ tunnistab Hiio, lisades, et õp Tammsalu ning koguduse juhatuse heakskiit on talle näituse koostamisel olnud väga oluline ning ta on selle eest tänulik.
Koostajana selgitab Ene Hiio, et näitus on kronoloogilise ülesehitusega. Alustatakse vanadest tsaariaegsetest piltidest ning jõutakse lõpuks nüüdisaega. Olulise eksponaadina tõstab ta esile kiriku plaani, mis tuli välja Tallinna linnaarhiivist tänu kolleeg Tiina-Mall Kreemile Kadrioru kunstimuuseumist. Muide, näiteks Jaani kirikuga peaaegu samal ajal ehitatud Kaarli kiriku plaani ei ole veel üles leitud.
Fotod pärinevad ajaloomuuseumist, Tallinna linnamuuseumist ja rahvusarhiivi filmiarhiivist.

Linn muutub, kirik jääb
„Kajastatud on seda, kuidas üks kirik 150 aasta jooksul Eestimaa pealinna keskel väljakul seisab üsna uhkes üksilduses ja kuidas ta ümbrusesse hakkab tekkima hooneid,“ avab väljapaneku mõtet õp Tammsalu, lisades, et näituse rolliks on jutustada muutumatu kiriku ja tema ümber tormiliselt muutuva linna lugu.
Kui Jaani kirik on visuaalselt läbi 150 aasta muutumatu, siis tema ümbrus on vägagi muutunud. Näiteks hakkab esimeste fotode seas silma pilt, kus tänavapühkijad – heleda pearäti ja põllega paljasjalgsed eakad naised – puhastavad kiriku esist u 1910. aastal. Siis on vaade kirikuesisele, esiplaanil Eesti ala Vene riigiga ühinemise 200. aastapäevaks püstitatud Peeter I monumendiga, kui Heinaturg kaeti munakivisillutisega ja nimetati Peetri platsiks.
Vanemate fotode seas jääb ka silma ülesvõte 1896. aastast, kui Tallinnas toimus VI üldlaulupidu ning peolised kogunesid lippude lehvides rongkäiguks Harju värava juurde. Uuemast ajast hakkab silma laulva revolutsiooni meeleolusid kajastav foto.
Liina Raudvassar