Maal saab elusamalt elada

Maal elamise päeval, 26. septembril rääkis Kolga-Jaani kirikusse jõudnutele sel päeval ise 60aastaseks saanud kohalik õpetaja Peeter Parts maakoguduse elust.

Mida laupäevasel teemapäeval täpselt kõneks võtta, ta sügise esimesel päeval külla tulnud ajakirjanikule veel rääkida ei tea. Sarnaselt piirkonna teiste ühiskondlike organisatsioonidega on ka kogudusel plaan kiriku ja kirikla uksed valla hoida. On kirik ju mitmes maapiirkonnas viimaseks kantsiks, mis üldisele survele alla vandumata kogukonda koos hoiab. Just siin Kolga-Jaanis, kus pastor Villem Reiman (1861–1917) end maaelu uuendajana ajalikku kirjutas ning mida paradoksaalselt täna Eesti äärealaks arvatakse, on paslik rääkida maaelu olemusest.

„Kindlasti saan enda kogemustele tuginedes julgustada inimesi linnast maale tulema. Olen Tallinnas Lasnamäel neli aastat elanud ja võin seda kõrvutada kümmekond aastat tagasi Adavere lähistele rajatud koduga. Maal on igal juhul rahulikum ja saab ukumasinglikult väljendudes elusamalt elada,“ räägib ta, kui oleme pärast kirikutuuri pastoraadi talvekiriku ruumi küdeva kamina ette kaetud lauda istunud. Meiega on liitunud kellamees Hillar Taska oma abikaasa Mallega, keda jalad kolmapäeviti nagu iseenesest pastoraati toovad – aastaid sel ajal peetud piiblitunnid jäid huviliste vähesusel ära.

„Mitmed head plaanid jäävad maal paremaid aegu ootama just inimeste vähesuse tõttu,“ nendib Parts, nimetades, et ka siinse koguduse aktiivi võib ühe käe sõrmedel üles lugeda. Aga jõuluõhtu toob kirikusse taas 200 inimest ja õpetaja tunnistab, et jumalasõna tõmbab ka täna. 

60. eluaastasse jõudnud mees meenutab käidud teed. „Ajuti näen ennast autsaiderina, kes kirikus toimuvat kõrvalt vaatab. Isegi nii, et imestan, kas tõesti minul on au olla vaimulik. Olla mantlipärija neile, keda olen austanud ja vaimseteks eeskujudeks pidanud,“ tunnistab ta, nimetades Eesti usumaailmast Harri Haamerit, Toomas Pauli, Elmar Salumaad jt. Eeskujude osa peab ta oluliseks: muidugi ema ja isa ning tore lasteaiatädi, aga seda, mida naabrinaine Maimu Haamer eluks kaasa andis, olla sõnadesse raske panna. Kui kaks tormilist malevasuve seljataha jätnud 18aastane Peeter, kes oli kimpus sisemiste eneseotsingutega, Haamerite ukse taha jõudis, oli kodus vaid Maimu, kes kiriku noortetöös vilununa kutsus punkari välimusega naabripoisi tuppa, kinkis talle Piibli ja pani põlvitades palvetama. „Olen öelnud, et see on minu õige sünnipäev – 14. aprill 1978. See raputas läbi, lõpuni.“

UI-sse jõudes oli soov õppida, aga põhimõttel Nado, Fedja! jõudis Parts veel rabedas seisus iseseisvalt Mõisaküla teenima. Toetuseks olid külaskäigud vanameister Salumaa juurde ja eredalt on meeles ka näiteks mitu korda nädalas Võnnu kiriklas toimunud Kalle Kasemaa heebrea keele tunnid. Kes oleks võinud arvata, et kirikukaugete vanemate ainsa lapsena Tarvastu ajaloolisse pastoraati rajatud Mustla linna sünnitusosakonnas ilmavalgust näinud Peeter Parts jõuab kirikuõpetaja kutsumuseni. Nii nagu ka tema elupõline kamraad, ametivend Kalle Kadakas, kes sündis samas majas sama aasta 29. oktoobril.

Liina Raudvassar