Maailma lõpp on ligi!

Täna tähistame kirikuaasta lõppu – igavikupühapäeva.
Mõtleme neile oma armsatele, kes on siitilmast meie kõrvalt kas sel aastal või juba varem lahkunud. Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi! Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi. Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes! Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas. Aga mida ma ütlen teile, ütlen kõigile: Valvake!
Mk 13:31–37

Täna tähistame kirikuaasta lõppu – igavikupühapäeva.
Mõtleme neile oma armsatele, kes on siitilmast meie kõrvalt kas sel aastal või juba varem lahkunud.
Jättes hüvasti lähedase ja kalli inimesega, jätame hüvasti ka osakesega endast. Inimese olemus, inimese süda on tema suhted teistega. Kui üks suhe lõpeb või muutub oluliselt, siis peab ka inimene muutuma – ta muutub paratamatult. Nõnda tunneme lähedast inimest kaotades, et meilt oleks justkui midagi ära võetud; tunneme hirmu teistmoodi tuleviku ees, vähemasti esialgu ka ühe suhte jagu vaesema tuleviku ees.
Aga mis siis, kui lahkujaks olen mina ise? Kui seisan igaviku väraval ja maailm koos kõigi suhetega selles on seljataha jäänud? Kui ei ole enam neid harjumuspäraseid igapäevaseid suhteid – kas mina olen siis enam olemas?
Mitmed usulised liikumised peavad oma kuulutuses väga tähtsaks inimeste hoiatamist viimsepäeva ja maailma lõpu lähenemise eest. Kui võib-olla valgustus- ja nõukogude ajal suudeti imeilusate kommunismi- ja progressiunistustega tõrjuda mõtet maakera hukkumisest, siis tänasel päeval on ilmselt küll kõigile selge, et elu ei saa maal nõnda kuigi kaua jätkuda. Loodus ei pea inimeste hävitustööle vastu.
Kuigi selle ilma lõpp on iseenesestmõistetav, kaldume seda siiski oma meeles kuskile kaugesse tulevikku lükkama. Ja eks ta on nii õigemgi – et me maailma lõpu aega ei tea, siis milleks sellega oma pead vaevata.
Ometi manitseb Jeesus meid valvel olema juhuks, kui Ta taas tuleb ja selle ilma aeg saab otsa.
Aga me võime julgelt väita, et maailma lõpp ei tule meie eluajal. Mitmesugused oletused maailma lõppemise viisi osas on kõik sellised, mida on üsna raske üle elada. Seepärast võimegi öelda, et maailma lõpp ei tule meie eluajal – selleks ajaks, kui maailm otsa saab, oleme meie juba surnud.
See väide kehtib ka teisipidi: kui me sureme, siis ongi elu selles ilmas meie jaoks läbi. Maailma lõpp on meie jaoks käes.
Jeesus ütleb: «Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi.»
Kohtupäeva ei tea ette keegi, kui vaid Tema, kes on sealpool aega. Meile võib tunduda kummalisena, et Jumala ainusündinud Poeg, kelle läbi kõik on loodud, ei tea midagi, mida Isa teab.
Aga meie ajalikus elus see ju ei üllata meid, et pojad peavad isadelt õppima. On olemas pärilikke väärtusi, mis justkui iseenesest isalt pojale kanduvad, ja on väärtusi, mida tuleb õppida ja õpetada.
Kui Jumal on meile kinkinud selle võrdpildi endast Isa ja Poja suhtes, siis oma jumalikus täiuses kehtib see siingi: on jumalikke väärtusi, mis kandusid Jeesusele üle justkui pärilikul teel, ja on teadmisi, mida temalgi tuleb inimesena Isa kuulates õppida. Just selle tõttu, et Jeesus elas inimesena meiega sarnast katsumuste ja otsimiste rada käies ometi täiesti jumalanäolisena, saigi loomislugu oma lõpu lunastuses. Just selle tõttu võime Jeesuse läbi Isa lasteks saanuina ka maailma lõpule lootusrikkalt vastu minna.
«Vaadake ette, valvake, sest teie ei tea, millal see aeg on käes!»
Kes meist ei tahaks, et enne surma saaksid kõik asjad lõpetatud ja korda aetud? Kui me ehk enese kohta ei oskagi seda veel nii mõelda, siis kindlasti oleme tundnud seda juhul, kui mõni meie lähedastest sureb. Õnnelik on see, kes võib rahuliku meelega lahkunu puusärgi juures seista. Aga ikka tuleb ette, et inimene lahkub meie kõrvalt ootamatult, võttes kaasa osa meie elust, ja muist asju jäävadki pooleli.
Kui nüüd keegi on tundnud seda ahastust ütlemata jäänud sõnade ning pooleli jäänud asjade pärast lahkunu kirstu ääres seistes, siis oskab ta ka ette kujutada, milline ahastus võiks vallata teda siis, kui see on terve ta elu, mis nõnda ootamatu lõpu on leidnud. Kui katkenud ei ole enam osake meie elust, mis sidus meid selle ühe lahkunuga, vaid kui terve me maine elu koos kõigi suhetega on ootamatu lõpu leidnud.
Valvake, sest te ei tea, millal see juhtub! Võib-olla nüüdsama, võib-olla elame õhtuni, aga võib-olla ka veel mitukümmend aastat.
Olgu meil päevi kui tahes palju, igaüks neist tuleb elada nii, et kui see jääb meie viimaseks, siis ei peaks me surma värava ees seistes ahastuse leekides lõõmama. Aga isegi siis, kui me kõigest väest püüame, jääb ikkagi asju, mis tegemata, ja asju, mis pooleli. Tänu Jumalale, kes on meile käe sirutanud siia, meie puudulikku olemisse! Aamen.

Jaan Nuga,
Palamuse koguduse õpetaja