Hiljuti mainiti uudistes, et Lennart Meri
mitmekümne teose hulgast laenutatakse Eesti raamatukogudes kõige enam raamatut
«Hõbevalge», mis ilmus trükist ajal, mil Meri oli 46aastane. See ei ole just
objektiivne kvaliteedinäitaja, kuid kõige laiemat lugejaskonda pole leidnud
mitte Meri presidendikõned, vaid just see raamat.

Nagu on näidanud ka paljude teiste
suurkujude elu ja looming, ei pruugi loominguline areng liikuda kogu elu ainult
tõusujoones. Nii ei ole just tavaks mõelda, kuid on väga loogiline, et sama
võib juhtuda meie kõigiga.

Mõni nädal tagasi leidsin üles ühe vana CD,
kuhu olin salvestanud oma kirjutisi ja töid TÜ usuteaduskonna bakalaureuseõppe
päevilt (1996–2000). Paari toonast teksti üle lugedes tajusin, et ehkki mul on
tänaseks päevaks palju rohkem kogemusi avalike esinemiste ja kirjatööde
kirjutamise osas, olin ma toona teatud mõttes palju paremas vormis. Võibolla
oli mul toona rohkem aega rahulikult oma tekste ette valmistada, neis
sisalduvaid mõtteid üle ja ümber mõelda? Võibolla olid mu mõttearendused
inspireeritud Richard Wurmbrandi mõtisklustest, mida  palju lugesin ja tõlkisin? Headest
raamatutest tuleb ju ka viljakaid mõttearendusi…

Loodetavasti saan lähitulevikus valmis
paarisaja-leheküljelise kirjatööga, kuid võibolla on mu loominguliseks tipuks
pelgalt üheleheküljeline mõtisklus aastast 1998? Võibolla olen konkurentsis
püsimiseks õppinud liiga palju ja kiirelt tegema ning seda loovuse kaotamise hinnaga?

Igatahes olen mõistnud, et korralik looming
nõuab nii keskendumist kui aega. Hiljuti nägin ETVs saadet maailmatasemel Eesti
taksidermistidest (topisemeistritest), seal öeldi, et professionaal tegeleb ühe
topise ja selle osadega rahulikult nii kaua kui kvaliteedi saavutamiseks vaja.
Kiire edusoov pidi eristama amatööri professionaalist. 

Ja korralik looming aitab omakorda ennetada
ja ravida depressiooni. 25. märtsi Arteris kirjutas Riina Luik artiklis «Kui
vaim tõrgub töötamast», et depressioonist on peagi saamas kogu inimkonna suurim
haigus südameveresoonkonna haiguste kõrval. Et depressiooni vältimiseks
soovitas ta muu hulgas tegeleda ka «enesearendamise» ja «loominguga», tuleks
loovasse tegevusse suhtuda ilmselt tõsiselt mitte ainult oma tööalal, vaid ka
väljaspool seda.

Inimesel, kes tegeleb vaid oma tööalaste
oskuste lihvimisega, on oht minna hulluks (vähemalt vaimse töö tegijatel). Olen
täheldanud, et edukad inimesed tegelevad töövälisel ajal enesearendamisega õige
mitmel moel – kes lihvib kokandusoskust, kes õpib keeli, kes teeb muusikat või
laulab kooris. Üks saksa tipp-politoloog on öelnud, et ta lihtsalt ei peaks
tööpingele vastu, kui ta regulaarselt ilukirjandust ei loeks.

Mina olen pingelistel hetkedel püüdnud
tegeleda klaverimänguga, kuid viimasel ajal tunnen, et ehkki see on ala, kus ma
peaksin saama end arendada, ei paku see mulle «loomingulist rahulolu». Võibolla
on «lagi ees» ja mul pole lihtsalt piisavalt muusikaannet, mida arendada? Ehk
sobiks paremini kokandus? Või kirjanduslikud novellid?

Milleks? Sest tööd, mida ma teen, suudavad
teha ka paljud teised. Kuid minu loomingut ja minu (elu)tööd teen vaid mina. Ma
olen ainus mina. Ennast arendades ja loov olles võin tunda end inimesena ka
pingelise elutempo juures.

Alar Kilp