Luuletus kahe reaga

Lähiajal avaneb luterliku kiriku uus kodulehekülg. Ma ei ole seda näinud, aga ootan suure huviga, sest ettevalmistused on käinud pikalt ja vajadus on ilmselt olemas. Üks suuri uuendusi, mis meile sealt lehelt vastu vaatab, on annetuskeskkond koos pangalinkidega. Võimalus toetada kirikut, kogudust või mõnd konkreetset projekti on tehtud mugavaks.
Tõtt-öelda olen väga imestunud, et sellist võimalust varem kasutatud pole. Internetis leidub tuhandeid üritajaid ja projekte, mis toetamist tahavad ning mis pakuvad tõenäoliselt emotsionaalset eneseväljendusvõimalust nii toetajale kui sellele, kes saab oma unistuse teoks teha või olemasolevat olukorda muuta.
Teisalt jällegi oleme õppinud hoolsamini raha lugema. Annetaja ei taha ennast ainult paremini tunda, vaid ta tahab ka teada, mis konkreetselt tema jaoks muutub.
Möödunud aastal jõudis lugejateni Mäeväli Orelitöökoda OÜ ja Kuusalu koguduse koostöös raamat «Kuusalu kiriku kroonika 1837–1914». Algselt on selle kirja pannud kohalikud pastorid Eduard Ahrens, Woldemar Friedrich Kentmann, Woldemar Reinhold Kentmann ja Carl Eduard Ney. Kirjapandu on transkribeerinud ja ümber kirjutanud Albrecht ja Martin Rost ning eesti keelde tõlkinud Maria Strauss. Terve suur ettevõtmine!
Kui raamatus kajastatusse süveneda, saame aimu, kuidas toimus kohaliku elu edendamine kroonika kirjapaneku aegu. Tuleb tunnistada, et toona oldi väga nutikad oma tegevuste planeerimisel. Kroonikast loeme kümnete kontsertide kajastusi, sissevaateid laatadele ja heategevusürituste ülevaateid, mis alati olid seotud ka mõne suurema rahakogumisaktsiooniga.
Niisiis võib üks annetuskeskkond anda uue tähenduse sellele, mida üks arengukava pole suutnud. Kui meie jaoks on kiriku ja koguduse olemasolu kogukonnas oluline, siis saab sellel olulisusel olla ka konkreetne väljund. Milline see väljund võiks olla, kuidas oma tegevusi planeerida, keda kaasata, mis on kiriku võimalustes see, mida kellelgi teisel ei ole – need on küsimused, millele vastamine on kindlasti oluline, kui meil raha ei ole, kuid mis võivad aidata meie olukorda muuta. Ajalugu on täis häid ideid, mis kohendades aitaksid nii kirikut kui kogukonda. Leidkem need üles!
Tallinna ülikooli organisatsioonikäitumise magistriõppes tegime ühe kursuse raames grupiti koostööd, et luua arengustsenaariume ühiskondlike kitsaskohade leevendamiseks. See oli nii protsessi kui lõpptulemuse mõttes äärmiselt huvitav kogemus. Õppejõud ütles kursust kokku võttes, et ettekannetega sisustatud loengutele oleks võinud pileteid müüa ja eri valdkondade otsustajaid kohale kutsuda, tööd olid sedavõrd inspireerivad ja täis häid ideid.
Meeskond, kuhu mina kuulusin, tegeles stsenaariumidega, mis püüdsid analüüsida ja luua visiooni sellest, milline võiks olla paarikümne aasta pärast põhiharidust pakkuvate õppeasutuste seis Eesti haridusmaastikul.
Selle kogemuse positiivses tuules püsides tahan stsenaariumimeetodit oma tööde ja tegevuste analüüsimiseks ja edasiseks planeerimiseks soovitada soojalt nii kogudustele kui praostkondadele. Selle töö käigus saate ülevaate, millised ressursid teil oma töö tegemiseks juba olemas on, mida või keda juurde vajate, kuidas neid saada.
Protsessi läbimine annab teile selgema ülevaate sellest, kuhu soovite välja jõuda, aga ka puhuks, kui kõik ei lähe täpselt kõige paremat soovitud trajektoori pidi. Isegi niisugusel juhul olete juba loonud meeskonna, tulnud kokku ühiste ideede nimel. Teil on, kellega vastutust jagada ja kellega koos otsustada, milline tee edaspidiseks ette võtta. Muide, suurim häda Eestis näib üldse olevat see, et teises inimeses ei nähta ressurssi.
Hiljaaegu sain huvitava kogemuse osaliseks. Üks meie pere lastest tegi oma koduseid ülesandeid ja küsis siis ühele neist viidates, kuidas mina seda lahendaksin. Ülesande esimeses pooles oli kirjas kaunis luuletus, mis kirjeldas kirjutaja jaoks olulist sündmust. Detailidesse laskuvad kirjeldused jätsid isegi mulle veidi rokokooliku mulje. Ülesande teises pooles paluti toodud luulesalmid kahe reaga kokku võtta.
Variante väga palju ei olnud, aga need lisasid juba kirjapandule uue perspektiivi.
Ja ärgu nüüd keegi arvaku, et ma luulest ei oska lugu pidada.

 

 

 

 
 
Mari Paenurm,
Eesti Kiriku kolumnist