«Lunastust Kristuses» saab kuulda Kaarli kirikus
/ Autor: Ene Pilliroog / Rubriik: Portreelood / Märksõnad: Muusika / Number: 23. aprill 2014 Nr 19 /
Kaarli kirikus 29. aprillil toimuv muusikaõhtu kujuneb suursündmuseks, sest kümne aasta järel tuleb taas ettekandele Hugo Lepnurme kantaat «Lunastus Kristuses».
See ligi pooletunnine teos salvestati esmakordselt 1989–1991 Oleviste kirikus Margo Kõlari juhatusel ja 1994 ilmunud CD-d on võimalik praegugi kuulata. Kümme aastat tagasi kanti teos ette Estonia kontserdisaalis Coro Consonante ja Collegium Consonante esituses.
Hugo Lepnurme Muusikaühingu ja maestro õpilaste eestvõttel on kantaat tänavu mitmel korral kavas lugupeetud organisti, pedagoogi ja helilooja 100. sünniaastapäevale pühendatud üritustel. Kaarlis toimuv kontsert on justkui eelproov enne suurteose esitust 22. juunil Suure-Jaanis toimuval vaimulikul laulupäeval.
Ajast sai proovikivi
«Lunastus Kristuses» valmis 1955. aastal. Meenutame, et aastad 1950–1956 olid Hugo Lepnurmele eriliselt katsumuslikud, sest oma parimas loomeeas oli ta kui «sektant ja sobimatu õppejõutööle» vabastatud teenistusest konservatooriumis ja välja tõugatud heliloojate liidust.
Organiste sai ta koolitada kuni 1948. aasta kevadeni, 1950. aasta kevadel lõpetati konservatooriumis kogu oreliklassi töö. Oma mälestustes on ta öelnud, et sel süngel ajal tõmbasid niite kunstide valitsuse juhataja Max Laosson ja heliloojate liidu sekretär Harri Kõrvits. Mida oli inimestel valida? Kas lasta end kui lambaid tarastada ja võõrale rajale juhtida, ulguda koos huntidega või vastata otsustavalt: «Ei!» Nii mõnestki ettepanekust jätkus Hugo Lepnurmel kindlameelsust lahti öelda, tundes lindpriiusest koguni kergendust.
Tõepoolest – jõujooned olid temagi elus määratletud, polnud enam tarvidust kanda maske ja seeläbi hingeliselt lõhestuda. Juba 1945. aasta märtsist tundnud ta suurt seesmist kitsikust ja vajadust hingelise tasakaalu järele. Otsinud jumalasõnast vastuseid, leidis ta sealt kinnituse, et igaühe isiklik pöördumine peab toimuma oma hinges. Oma südametunnistuse sammudele leidis ta palvetuge ja osadust kohtumistes vaimuliku ja kunstniku Peeter Singiga.
Olles 1950ndatel oma ametipostidelt tagandatud ja ühiskonnas justkui eikeegi, korrastas ja parandas ta siin-seal oreleid ja valmistas membraane, esines mõnes kirikus muusikaõhtul, paaril korral Estonia kontserdisaalis (nt 1950 Bachi 200. surma-aastapäeva kontserdil koos Jenny Siimoni ja Vladimir Alumäega ja 1951 Zara Doluhhanovaga) ning koguni Leningradi filharmoonia saalis.
Aastail 1952–1961 oli ta Tapa koguduse organist ja koorijuht ning 1953–1954 lühikest aega ka Tallinna Toomkoguduse organist-koorijuht. Need viimased ametid olid tol ajal väga olulised – ikkagi ametlik elukutse, mis andis majavalitsuse silmis oma korteris elamise õiguse!
Nendes oludes valmis piiblitekstidele ta kantaat «Lunastus Kristuses», mis veendunud usutunnistuse väljendusena on oma ajas erakordne teos. Alguskoraali palve «Oh Jumal, tule Sina nüüd abiks armuga» andis heliloojale hingetuge. Kui meiegi seda palume, ei jäeta meid kunagi üksi.
Suurteose ettekanne
29. aprillil esitavad Hugo Lepnurme kantaadi «Lunastus Kristuses» Kaarli koguduse kontsertkoor, Viimsi koguduse kammerkoor, Tallinna Toomkoguduse koor Laudate Dominum, organistide-koorijuhtide segakoori KOSK lauljad, Kristiina Under (sopran), Ott Indermitte (bariton), Ooperkvartett, Maris Lend (flööt) ja Piret Aidulo (orel). Juhatab Raul Talmar.
Ene Pilliroog