Lubagem Jeesusel rääkida

Sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülempreestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama. Ja Peetrus viis ta kõrvale ning hakkas teda hoiatama: «Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!» Tema aga pöördus ja ütles Peetrusele: «Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimese viisil.» (Mt 16:21–23)

Evangeeliumid jutustavad meile Jeesuse pidevast kiusamisest, proovilepanemistest ja kahtlustest tema suhtes. Alates tuntud võimu ja populaarsuse kiusatusest kõrbes (Mt 4:1–11) ja lõpetades viimase kiusatusega Kolgata risti all: «Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!» (Mt 27:40). Inimesed kahtlesid Jeesuses, pidasid küsitavaks seda, kuidas ta tõlgendab Seadust ja esiisade pärimust. Lõpuks sedagi, kuidas ta mõistab Jumala tahet tema enda suhtes.
See lühike evangeeliumilõik toob meieni just ühe sellise vestluse, seekord Jeesuse ja Peetruse vahel. Jeesus on asunud viimasele teekonnale Jeruusalemma poole. Ta oli käinud seal ennegi, noorpõlvest peale (Lk 2:39–52), kuid see teekond oli eriline, ainus kogu inimkonna ajaloos. Peetrus oli ta äsja tunnistanud messiaks (Mt 16:16), Iisraeli oodatud kuningaks ja päästjaks. Õhkkond oli ülev, täis ootuspinget – kas tõesti on vagade lootus täitunud!?
Ent «sellest ajast peale hakkas Jeesus oma jüngritele selgitama, et ta peab minema Jeruusalemma ja palju kannatama vanemate ja ülem­preestrite ja kirjatundjate poolt ning tapetama ja kolmandal päeval üles äratatama» (Mt 16:21).
Jeesuse teekond on armastuse teekond. Ta mõistab iseenda ohverdamist suurima mõeldava armastusteona. Jeesus ütleb lahkumiskõnedes jüngritele: «Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest» (Jh 15:13). Aga anda elu võhivõõraste eest? Palvetada hukkajate eest? (Lk 23:34) Paar aastakümmet hiljem kirjutab Paulus: «Vaevalt, et keegi läheb surma isegi õige eest, kuigi hea sõbra eest mõni ehk julgeks surra. Ent Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.» (Rm 5:7–8)
Iseenda ohverdamine käib ka Peetrusele üle mõistuse. Ta viib Jeesuse kõrvale ja püüab talle aru pähe panna: «Jumal hoidku, Issand! Ärgu seda sulle sündigu!» (Mt 16:22) Peetruse arvates on Jeesus mõistnud Jumalat valesti. Jumal ei oota temalt ju ometigi surma! Tema reaktsioonist kõlab vastu ühe seltskonnatähekese tõdemus: «Kui ma pean millestki loobuma, siis ei ole see armastus.»
Kas mõistab Jeesus oma Isa õigesti? Või on Jeesuse eneseohverduses kaasaegse ateismi lähtekoht, nagu arutleb Karen Armstrong raamatus «Jumala ajalugu»? Et inimesel on võimatu uskuda Jumalasse, kes võtab ohvriks vastu oma Poja? Kas meie oleme Jumalat õigesti mõistnud? See on äärmiselt kaasaegne küsimus. Sellele vastates on tehtud palju head, kuid ka palju kurja. Tasub vaid meenutada miljonite kristlaste halastustegusid kogu maailmas; kuid ka kohustust mitte vaikida ristisõdadest, juutide pagendamisest, «paganate» sunnimisjonist ja orjakaubandusest.
On tähelepanuväärne, et Jeesus nimetab Peetrust selles vestluses vastupanijaks ja sunnib tema taganema nagu kord kõrbes saatana (Mt 4:10). Jeesus usaldab oma Isa, meie peaksime usaldama meie Isa. Sest kaasaeg esitab meile sama kiusatuse ja samad kahtlused, mis Peetrus Jeesusele. Õigupoolest samad, mis madu Eedeni aias Eevale (1Ms 3:1). Kas sa ikka mõistad Jumalat õigesti? Kas Jumal tõesti…?
Jumala sõna ja tahte mõistmise probleeme puudutab Benedictus XVI raamatus «Jee­sus Naatsaretist». Ta märgib: «Kaasaja üldlevinud praktika on võrrelda Piiblit niinimetatud moodsa maailmavaatega, mille põhidogma on see, et Jumal ei saa tegutseda ajaloos, et kõik, mis on seotud Jumalaga, tuleb jätta subjektiivsesse valdkonda. Ja nii ei räägi Piibel enam Jumalast, elavast Jumalast. Ei – nüüd räägime Jumalast meie üksi ja otsustame, mida Jumal saab teha ja mida meie tahame ja peame tegema.» Jumala sõna tõlgendamine, kus Jumalal ei lubata enam rääkida, on viinud küsitava väärtusega otsusteni, mis puudutavad perekonda, abielu, inimese soolisust ja elu pühadust.
Hea lehelugeja. Jeesus usaldas oma Isa lõpuni. Ka Suure Reede surmakarjatuses «Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?» (Mt 27:46; Ps 22:2) kõlab kaasa usaldus. Psalm jätkub: «Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal. Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.» (Ps 22:10–11)
Siin paastuaja lävel soovin seda äratundmist Sinulegi, hea lehelugeja. Et Sinagi usaldaksid Jumala sõna ja Jumala tahet.

Joel Siim,
Harju-Madise koguduse õpetaja

Märtsis jutlustavad lehes Lääne-Harju praostkonna vaimulikud.