Lojaalsustest

Lojaalsuse headus sõltub sellest, kellele ja kuidas lojaalne ollakse. Tööandjad vajavad lojaalseid töötajaid. Andekast ja võimekast inimesest on vähe kasu, kui ta pole lojaalne. Andekat, ent ebalojaalset on raske usaldada, tema käitumine pole etteaimatav, ta võib teha seda, mida pole öelnud, ja mitte teha seda, mida ütleb.
Kui inimene aga ongi ainult lojaalne, ei esita küsimusi, ei mõtle asjade üle ise järele, siis võib temast saada kergesti kasutatav (manipuleeritav) tööriist, kes teeb, mida temalt oodatakse, ka siis, kui lõpptulemusena kannatab ta ise või kannatavad teised.
Hitler nõudis tingimusteta lojaalsust. Nürnbergi kohtuprotsessides uuriti, kes natside juhtkonnast olid vaid lojaalsed käsutäitjad ja isiklikust vastutusest vabad ning otsustasid ja vastutasid inimsusevastaste kuritegude eest.
Lojaalsus aga võib tunnistada ka inimese pühendumusest. Kui lojaalne usub sellesse, mida teeb, ja võitleb selle eest, millesse usub, siis võib temast kujuneda ka ühise ürituse häälekas eestvõitleja, kes ei istu vaikselt omaette nurgas.
Sõnal lojaalsustest on mitu tähendust. Esiteks võib tegemist olla sõna lojaalsus mitmuse vormiga ning see võib viidata teemakäsitlusele, mille puhul mõtestatakse inimese või inimkoosluse mitmesuguseid lojaalsusi. Meil kõigil on erinevaid lojaalsusi. Laps on mingil määral lojaalne vanemale ja vastupidi. Abielus olev mees võib olla lojaalne oma naisele ja ei vaata ihaldades ühtegi teist naist (Mt 5:27–28). Lojaalsus abikaasale iseenesest ei takista tal olemast lojaalne ka töökohale, rahvusele, riigile ja Jumalale.
Ent need lojaalsused võivad olla ka omavahel pinges.
Jeesuse lojaalsus Jumalale tekitas pahameelt ülempreestrites, variserides ja saduserides ning tänapäeva sõnakasutuse järgi öeldes ka maskuliinsetes meestes (miks olid naised Jee­suse jüngrite seas?, miks räägib Jeesus Samaaria naisega?) ning rahvuslikult meelestatutes (ei olnud väga Iisraeli-meelne kuulutada templi hävingut ja päris Rooma-meelne oli kiita suureks okupeeriva armee väepealiku usku). Jeesuse erinevaid lojaalsusi testiti ka keisrile maksuraha maksmise küsimuses.
15. detsembril oli Tartu ülikoolis Akadeemilise Usundiloo Seltsi ettekannete päev teemal „Religioon ja seksuaalsus“, kus ühelt kõnelejalt küsiti, miks nimetas ta end kristlikuks teoloogiks, kui tema jutt kiriku ja seksuaalsuse teemal erines peapiiskopi sõnumitest, kes on samuti kristlik. Ettekandja ütles, et ega ta (kiriku)kantslist nii ei räägikski.
Peapiiskop võib rääkida igal pool ühtmoodi, kuna ta on peapiiskop nii rahvusringhäälingus kui ka kirikus. Kui ülikooli õppejõud on samaaegselt ka vaimuliku ametis, siis on ta ülikoolis teises rollis kui kirikus. Kas ülikoolis on ta lojaalne ülikooli aatele ja kirikus kiriku omale või peaks ka tema rääkima igal pool ühtmoodi? Ma usun, et rääkida saab üldpildis siiski samamoodi ehk lähtuda samadest veendumustest ka siis, kui rääkija on erinevates rollides. Rollivahetus neid ei muuda.
Teine sõna lojaalsustest võimalik tähendus puudutab testi või kontrolli sellist alaliiki, kus testitavaks või kontrollitavaks on lojaalsus, mitte elektripinge või teadmised, mida samuti testida saab.
Kolmas tähenduse variatsioon tekib siis, kui sõnale lojaalsustest lisandub ka näide, kellest või millest jutt käib. Kui räägitakse näiteks „ettevõtte lojaalsustest“, siis me ei tea, kas tegemist on testiga, mida ettevõtte rakendab oma töötajate suhtes, või on proovile pandud ettevõtte kui terviku lojaalsus (pangale, maksuametile või teisele ettevõttele, kui sellele tehakse allhanget).
Samamoodi võib väljend „Jeesuse lojaalsustest“ viidata testile, milles pandi proovile Jeesuse lojaalsus (Jumalale, rahvusele, traditsioonile, soorollidele, võimukandjatele), või testile, milles Jeesus paneb proovile oma järgijaid ja jüngreid (Jumal või mammon, jüngrite puhul ka perekond või Jeesuse järgimine).
Jüngriks olemise lojaalsustest oli alguses individuaalne (ei olnud kõigile ühtmoodi) ja nõudlik. Jumalariik oli kõigile, kes parandasid meelt. Pärast neljandat sajandit sai kristlaseks olemise peamiseks lojaalsustestiks Athanasiuse usutunnistuse tunnistamine. Paavstil keisriga ja keisril paavstiga läks suhtlemine keerulisemaks, lihtsa inimese elu aga kergemaks. Vastuolud poliitilise ja usulise, keisri ja Jumala, rahvuse ja usu, vägivallakasutuse ja usukuulutuse vahel vaibusid. Olid lojaalne kirikus, olid seda ka riigis. Ja vastupidi.
Tänapäeval oleme ka lojaal­sed, ent teistmoodi. Nüüd on meil rohkem õigust ise valida, milline lojaalsus on meile ülim ning kuidas ja kui pühendunult oleme lojaalsed siis, kui need omavahel vastuollu lähevad …

 

 

 

 

Alar Kilp,
kolumnist