Liturgia rikkalik laud

«Vahepeal palusid jüngrid teda: «Rabi, söö!» Aga tema ütles neile: «Minul on süüa rooga, mida teie ei tea.» Siis arutlesid jüngrid omavahel: «Kas keegi on talle süüa toonud?» Jee­sus ütles neile: «Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö. Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks! Nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada. Jah, siin on tõsi see ütlus: «Üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab.» Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.»»
Jh 4:31–38

Peapiiskop Andres Põderi jutlus uue kirikukäsiraamatu esitlemise jumalateenistusel

Täna, püha Patricku, Iiri misjonäri, kirikujuhi ja liturgi päeval on kohane võtta kasutusele meie uus, ligi üheksa aastakümmet valminud kirikukäsiraamat.
Oma teoses «Epistola Confessio» ütleb püha Patrick: «Järelikult, kolmainsuse usu mõõdu järgi, on sobiv teha ilma häbi kartmata teatavaks Jumala andi ja igavest lohutust, ja siiralt levitada Jumala nime kõikjal, et pärast oma surma jätta pärand oma vendadele ja poegadele, keda ma olen ristinud Issandasse – nii mitmele tuhandele inimesele.» Kas ei ole see peaaegu sama, millest kõneles Jeesus Johannese evangeeliumis? Kas ei seostu samade mõtetega ka uus kirikukäsiraamat?
Jeesus räägib vaimulikust roast. Ta on öelnud, et inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust. Mis on liturgiagi muud, kui kasutada ja jagada Jumala andi, tema kaetud vaimulikku lauda ja lohutust, täita tema tahet, kuulutada evangeeliumi? Palve, Jumala sõna, armulaud, tänu ja ülistus – see on roog, mida meilegi pakutakse igal jumalateenistusel, et kogu elu võiks olla Jumala teenimine.
Uuest Testamendist näeme, kuidas juba varane kogudus oma kooskäimisi püüdis korrastada nii, et need kõige paremini vastaksid Jumala enda seadmisele, väljendaksid meie jumalaosaduse kõiki tahke, laseksid nähtavaks saada Kristuse ligiolu tema vaimuliku ihuna, oleksid taevase jumalateenistuse võrdpildiks.
Jumalateenistus on läbi ajaloo olnud vaimukultuuri alus, seistes kõrgemal igast inimlikust kultuurist ning samas kasutades ja rikastades kultuuri, kus ta toimub, kõneldes selle kultuuri keeles ja kultuurile.
Kultuuriloolane Christo­pher Dawson räägib sellest, kuidas kreeka-rooma kultuuri languse ja rahvaste rändamise tormides muutus liturgia kristlike rahvaste keskmeks. Ta ütleb: «Kui palju ka kaduma läks, kui sünged ka õhtumaise kultuuri väljavaated olid, liturgia püha kord jäi puutumatuks, temas omas kogu kristlus, nii rooma, bütsantsi kui barbarite kultusemaailm, oma seesmise ühtsuse.
Liturgia oli ka vahendiks, mille kaudu paganate ja barbarite vaim uuele elutunnetusele ja ajaloo mõistmisele häälestati.»
Julgen väita, et tänagi pole liturgia see ülesanne lõppenud. Jeesus räägib lähenevast lõikusest. Evangeeliumides muretseb ta, et lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.
Lõikus on töö! Protsess, mis algab külviga. Aga see on ka tulemus ja tasu – vilja kogumine igaveseks eluks, et nii külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada. See on ka korduv ja aina jätkuv protsess – läbi ajaloo. Kõikjal, kus tehakse tööd jumalariigi põllul. See on katkematu jumalateenistus.
Kuuldud evangeeliumisõnaga: «Üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab.» Ka kirikukäsiraamatu valmimises näeme sedasama. Näeme liturgiauuenduse püüdeid enne sõda. Teame, kui olulise osa Eesti vaba rahvakiriku esimese, päris oma agenda valmimisse andsid keerulistel okupatsiooniaastatel töötanud mehed. Ja nüüd, Eesti taasiseseisvudes, on kulunud 18 aastat selle töö lõpuleviimiseks.
Agenda heaks on panustanud väga paljud inimesed, selle ala asjatundjad. Selleks on kasutatud teiste luterlike kirikute kogemusi ja kompetentsi. See on töö, mis püha Patricku sõnul jääb ka pärast meie surma pärandiks meie vendadele ja poegadele.
Jeesus ütleb: «Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva, ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama!» Olgu siis kogu meie kiriku nimel öeldud tänu kõigile, kes kirikukäsiraamatu koostamisel ja valmimisel on vaeva näinud. Ja ühtaegu üleskutse kõigile: lõigake selle vaeva vilju, kasutage seda raamatut!
Niikaua, kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus. Jumalateenistus ei lõpe iial! See jätkub veel taevaski, Jumala trooni ees. Aidaku uus käsiraamat seda teenistust paremini korraldada tänases ajas, kultuuris ja kirikus. Olgu meil süüa rooga, mida maailmal anda ei ole ja millest maailm ei tea. Tehkem see teatavaks ilma häbenemata. Olgu kõigil ligipääs liturgia rikkalikule lauale. Ja õnnistagu seda Jumal. Aamen.
 

Andres Põder
Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 17. märtsil