Lisaks teadmistele ka hingeharidust

Veel kümme päeva ja saabubki teadmistepäev, kui suured ja väikesed õppurid kooli ruttavad. Tallinna Toomkooli jaoks on see juba kaheksas aasta õpihimulisi lapsi vastu võtta. Õpilaste, perede ja õpetajate arv on kasvanud paarikümnelt paarisajani ja kasv jätkub pidevalt. Lisaks uutele esimestele klassidele oleme igal aastal ka vanematesse klassidesse võimaluse korral õpilasi vastu võtnud. Tulijad hindavad toomkooli väiksust, kodusust ja väärtuspõhisust.
Esimestel aastatel, kui olime veel haprad, küsisime tihti eneselt, mida meilt oodatakse, kas täidame perede ootusi. Tänu toetavatele peredele ja õpetajatele võime nüüd juba palju julgemalt tõdeda, et vagu, mida hariduspõllul ajame, on õige. Isegi kui mõnikord tundub see kivine ja konarlik. Seda kinnitas ka eelmisel õppeaastal korraldatud väga põhjalik rahuloluküsitlus lastevanemate, õpilaste ja õpetajate seas. Lisaks õppekvaliteedile hindasid vanemad ja õpetajad õhkkonda koolis ja tunnistasid, et kooliperel on siin hea ja turvaline. Toomkooli julgetakse soovitada peale oma pereliikmete ka tuttavatele ja sõpradele.
Mitmed uuringud näitavad, et Eesti õpilased on koolis edukad kõiges, mida saab lihtsalt mõõta. Palju keerulisemad on aga lood, kui uurida, kas meie koolinoored on ka õnnelikud, teiste suhtes sallivad ja valmis võtma vastutust oma tegude eest. Toomkooli suurimaks väljakutseks ja ülesandeks on kasvatada häid inimesi. Isegi meie kooli alusdokumentides on kirjas visioon, mis ütleb, et toomkooli lõpetaja on omandanud nüüdisaegsed teadmised, hindab üldinimlikke ja ajatuid väärtusi, orienteerub multireligioosses ja pluralistlikus maailmas ning tunneb end koduselt kristlikus kultuuriruumis.
Kuidas aga seda kõike saavutada? Teadmiste poolest tublisid õpilasi on lihtsam „treida“ kui hingestatud, ligimest teenivat ja vastutustundlikku kodanikku, kes oskab hinnata ja rõõmustada Looja ja loodu üle. Eks sama ole ka lastevanemate ja õpetajatega. Tarbimisühiskonnas kasvab tendents, et kes maksab, see tellib muusika – ka koolis.
Kui aga vanemad, kes oma lapse meie kooli on toonud, teevad seda usaldusega, et õpetajad armastavad oma tööd ja õpilasi, on võimalik üheskoos veel meie noorte hingesid päästa. Toomkooli õpetajad ei ole kindlasti kupjad-tunniandjad ja loodan, et taolisi pedagooge jääb meie hariduspõllul aina vähemaks. Pigem püüame leida oma kooliperre mentoreid-loojaid, kes tunnistavad, et õpilased ei ole manipuleerimise objektid, vaid subjektid, kellega ühise loomingu kaudu areneda ja kasvada.
Hiljuti arutati Paide arvamusfestivalil „Eesti usu“ telgis taas selle üle, kas religiooniõpetus peaks meie koolides olema ning millisel kujul. Peapiiskop Urmas Viilma on mitmel pool kasutanud tabavat mõtet, et Eestis valitseb religioonialane kirjaoskamatus. Meie noored, kes mitmesuguste uuringute põhjal on edukad nii reaal- kui humanitaarainetes, on ometi harimatud religioonialaselt. Muidugi ei puuduta see kõiki noori, aga kahjuks enamikku. Need noored hakkavad juhtima homset omavalitsust, riiki või kooli. Sealjuures ei tunta oma kaugemaid ja lähemaid naabreid, ei tunta ennast ega oma juuri.
Arvamusfestivalil leiti, et samamoodi kui lapsena muusikat õppinud inimesel on avaram muusikatunnetus, on ka religioonist teadmisi omandanud noore maailmapilt palju avaram ja sallivam. Leiti ka, et teadmisi religioonidest võiksid anda mitmed humanitaarained. Seda enam, et integreeritud õpet või ainetevahelist lõimumist kasutab tänapäeva õpetaja iga päev.
Üheskoos leiti, et faktiteadmistest tähtsam on info hankimise ja koostöö oskus. Olulise suuna koostöös võib anda ka kristlik maailmavaade, mis väärtustab iga inimest, olenemata tema rahvusest või eripärast.
Usulise hingehariduse andmine koolis oleks suur samm parema ja sallivama ühiskonna poole. Seni aga, kui kõikides või enamikus üldhariduskoolides taolisi samme pole astutud, tuleb Taevaisale tänulik olla kõikide kristlike koolide ning nende perede üle, kes soovivad oma lastele lisaks teadmistele ka hingeharidust anda.

 

 

 

 

Egle Viilma,
Tallinna Toomkooli direktor