Linda laulab oma eesti laulu

Kui jõuluõhtul igal pool valge habeme ja kingikotiga meest oodatakse, siis tehakse seda ilmselt ka Jõgevamaal Kääpa külas, mida moodsas mõistes ääremaaks nimetatakse.
Siin on oma majapidamised, statistika järgi elab siin sadakond inimest. Suurem osa karpmajades, nagu neid kolhoosiajal ehitati.
Vabariigi esimese iseseisvuse ajal oma vanemate ehitatud kodus veedab juba paarkümmend aastat pensionipõlve Linda Olmaru. Askeesi harrastav Linda kommertsjõuludest ei hooli, küll aga rahu ja rõõmu toovast Jeesusest.

Lapsemängud jäid võõraks
Tal on oma eluaastate kohta palju mäletada, aga ega ta oma elust rääkima kipu. Põhiline, millega lapsepõlves mängida sai, oli pori ja seda oli palju. Rasketel, sunniviisil kaugele võõrsile saadetud aastatel. «Jah, oma laste pärast sai ikka kasukas tagurpidi selga pööratud,» meenuvad need päris jõulud.
Juttude põhjal teab Linda-proua seda, et kui tema vanemad veel kirikus käisid, mindi eelmisel õhtul jalgsi teele. Tormas elasid sugulased ja nende juurde sai ööseks jääda, et õigeks ajaks jumalateenistusele jõuda. Kirikusse on kümmekond kilomeetrit maad, olgu siis Tormasse või Maarja-Mag­daleenasse.

Näitlemine kui A ja O
Panso juures näitlemist õppinud Linda Olmaru ainult naeris ema juttude peale Jumalast. Tema jaoks oli kõige tähtsam näitlemine ja kursusekaaslased nagu Siina ja Aarne Üksküla, Tõnu Aav, Maila Rästas jt.
Aga talle ei olnud määratud mängida pikalt suuri rolle – pärast neljanda lapse sündi said häälepaelad viga ja hääl kadus. Vanust oli tal siis vaid 36. Juhtunu oli näitleja jaoks tõeline tragöödia.
Tee Jumala juurde leidis Linda Olmaru aastate pärast. «Ma väga tahtsin kirikusse minna, aga millegipärast kartsin. Kui siis Marta-tädiga Olevistesse läksin ja õpetaja Maarja kabelisse palvetama kutsus, muutus kõik.
Kui kirikusse minnes tundsin end vanana ja vaevatuna, kes ei tahtnud elada, siis kirikust lahkusin noore, lootusrikka ja elujulge inimesena. Kogu tee koju laulsin mõttes,» meenutab Linda praegu.
Jumal on ta oma lapseks võtnud, huvist usuteemade vastu läks Linda Olmaru õppima Tartu teoloogia akadeemiasse ja pälvis kümne aasta eest aasta õppija tiitli.
Raamatuaustajana kuulub Linda lugemisvarasse Piibel ja 19. sajandi kultuurieliiti puutuv: looming, elulood, kirjavahetus. Neid siis Linda uurib, koostab neist kavasid ja kannab kodukandi rahvale ette.

Naudib vaimulikku luulet
Eriti südamelähedane on talle luuletaja Anna Haava (15.X 1864 – 13. III 1957), kelle loomingust ilmus valikkogu «Laulan oma eesti laulu» (1935, 1996).
Kogu oli ulatuslik, ent osaline. Linda Olmaru hakkas eri paikades esinema Haava vaimuliku luulega, kuni soov täielikust luulekogust 2008. aastal teoks sai. Tähtis osa kogu ilmumisel oli Linda algatusvõimel. Jäänud on veel suur unistus, et taastataks Haavakivi talu Pala vallas, kus Anna Haava sündis.
Nelja lapse ema ja 12 lapselapse vanaema sõidab aeg-ajalt Tartusse, et hankida uut uurimismaterjali. Enne jõule on teinegi põhjus: leida kingiks mõni raamat. Kääpal enam jõuluõhtut ei peeta, keegi lastest võtab korralduse enda kanda.
Kõigile lehelugejaile on Linda Olmarul edasi öelda Anna Haava luuletus «Jõuluks» (1904): «Su südames nüüd pane / Kõik küünlad põlema / Ja ära pimedusel’ / Sääl aset anna sa.
Su südames nüüd pane / Kõik küünlad põlema / Ja ehi oma hinge / Sa taevarahuga!»
Rita Puidet