Ligimesearmastuse käänuline tee

„Armastame loodut: armastame ligimest“ – selline on Eesti Kirikute Nõukogu käesoleva aasta teema. Kas saab olla aja- ja asjakohasemat teemapüstitust? Järjest süvenevat ökoloogilist kriisi näib varjutavat aina pikenev pandeemia. Kui head ka poleks tehnilised ja poliitilised võimalused nende kriisidega toime tulla, sõltub kõik lõpuks inimestest endist. Kas osutume siin nõrkuseks või tugevuseks? Kas oleme hädade põhjustajaks või ravijaks? Mõnes varasemas sõnavõtus olen väitnud, et kõige parem kriisirohi on ligimesearmastus.

Ometi saab ka ligimesearmastust, nagu iga head asja, kasutada ebatõhusalt või valesti ning pidada ligimesearmastuseks midagi, mis seda olla ei tarvitse. Mõnele taolisele kitsaskohale tahan siinkohal viidata.

Üks on kindlasti meie valmidus märgata ja panustada. Nüüdisaja hästikorraldatud ühiskonnas näib iga abivajadus kuuluvat mingi ametkonna – päästeameti, politsei, meditsiini- või sotsiaaltöötajate – kompetentsi. Las tegutsevad nemad, kelle ülesanne on olla hädalisele kõige ligemal! Nende töö on kahtlemata hädavajalik ja tänuväärne. Ometi ei tule nad toime ilma kaasinimeste abita. „Märka abivajajat!“ – sellist kampaaniat on teinud nii toidupank, ohvriabi kui lastekaitse. Ligimesearmastuseks ei piisa lihtsalt riigimaksude maksmisest.

Teiseks on küsimus, kas armastus puudutab ka ligimese hingeõndsust. Seegi väärib süvenemist. Mäletan, kuidas omaaegsel Ida-Saksamaal muutus populaarseks sotsiaalkiriku idee. Kiriku kuulutustegevusele tehti igati takistusi, uksed hoiti lahti aga hoolekandetööle ja näidati, kuidas kirik läheb kaasa sotsialismi ülesehitamisega. See tundus tema olemasolu ainsa õigustusena. Vahel võib ka heategevusest saada asendustegevus. Riiete või toidu ümberjagamine ei nõua usku, seda teevad ka paganad. Inimene ei ela siiski üksnes leivast.

Tõsi. Püha Jaakobus kutsub näitama oma usku tegudega ja vahel öeldakse, et kuuluta Kristust, ning kui muidu ei saa, siis ka sõnadega. Samas ei läkitanud Jeesus apostleid kõigi rahvaste juurde pakkuma sotsiaalteenust, vaid ristima ja õpetama, sest Jumal tahab, „et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“ (1Tm 2:4). Ligimesearmastus ja hoolekanne on selle vili. Ka luterliku usutunnistuse kohaselt on kiriku esmaülesanne Jumala sõna kuulutamine ja sakramentide jagamine.

Kolmandana nimetan turvalisuse ja vabaduse vastuolu. Ennast edukaks, targaks ja heaks pidavad inimesed (ka kristlaste hulgast) on püüdnud teisi vahel vägisi õnnelikuks teha. Näiteks varasid ümber jagades, toimetulematute etnoste lapsi võõrandades või kontrolliühiskonda ja tsensuuri kehtestades, kasvõi põhjendusega kaitsta inimesi solvamise, ähvardamise ja terrori eest. Jah, pandeemia nõuab kindlasti karme piiranguid, mida toetab ka ligimesearmastus. Niipea aga, kui selline praktika muutub permanentseks, kaob demokraatia ja vabadus. 

Armastuse eeltingimus on kaasinimese individuaalsuse ja vabaduse austamine. Oma viimases, pandeemiast inspireeritud entsüklikas „Vendadena kõik“ rõhutab paavst Franciscus, et igaüks on tõeliselt isiksus siis, kui ta kuulub rahva juurde, ja samaaegselt ei ole ka tõelist rahvast ilma respektita iga isiku omanäolisuse suhtes. Isik ja rahvas on korrelatiivsed mõisted. (182) Armastus peab püüdma vältida olukorda, mis väljendus ühel sõjaaegsel laululehel leiduvates sõnades: „Nüüd palvetagem kõigest väest: meid, Päästja, päästa päästja käest!“

Oleme jõudnud ülestõusmisaega, mil rõõmustame Kristuse võidust surma üle ja kuulutame Jumala armastuse üleloomulikku, vabastavat väge. Kas ei anna see meile üksikisikuna, kirikuna ja ühiskonnana julgust ja jõudu olla kõikjal ja alati armastuse teenistuses, reetmata seda ka keset kiusatusi, kannatusi ja surma? Kas ei või sellest sündida Euroopa kristlike väärtuste uus renessanss? Aidaku meid selles ka tänavune aastateema, mis kutsub kaaluma ja kasutama kõiki võimalusi armastada loodut ja ligimest. 

 

 

 

 

Andres Põder,

Eesti Kirikute Nõukogu president, emeriitpeapiiskop