Ligimene on meie sarnane

Eeloleval pühapäeval mõtleme kirikutes vahetegemisele inimeste vahel. Kristluse põhiküsimus on ligimesearmastus. Ligimene on iga inimene, mitte üksnes need, keda välja valime. Ligimesearmastuseta on meie usk väärtusetu (Jk 2:14-26). Kes ei suuda armastada inimest, ei armasta tegelikult ka Jumalat (1Jh 4:20).

Jk 2:1-13

Eeloleval pühapäeval mõtleme kirikutes vahetegemisele inimeste vahel. Kristluse põhiküsimus on ligimesearmastus. Ligimene on iga inimene, mitte üksnes need, keda välja valime. Ligimesearmastuseta on meie usk väärtusetu (Jk 2:14-26). Kes ei suuda armastada inimest, ei armasta tegelikult ka Jumalat (1Jh 4:20). Ligimesearmastusest on väga palju räägitud, aga selge ei ole see ikkagi, vähemalt ei toimita sellekohaselt. Vahetegemist oleme kogenud küll igaüks.

Vahetegemine sünnib erinevatel põhjustel. Üheks põhjuseks on jõukus. Rikkus põhjustab üleoleku tunnet, vaestes aga mõnikord alaväärsust ja kadedust. Alles hiljuti ilmunud raamatust «Vigala kihelkonna ajalugu» lugesin, et mõisnikud asutasid erakalmistuid põhjusel, et neile ei olnud sobilik olla maetud pärisorjadega samale kalmistule. Kui mõisnik astus kirikusse, pidi õpetaja kohe minema maakeelelt üle saksa keelele. Meie vanades kirikutes võime näha mõisnike pinke, mis on altari lähedal ja on kindlasti uhkemad kui maarahva pingid. Imestan, et kirik sellise ebapiibellikkusega nõustus, kaasa läks ja seda loomulikuks pidas.

Maal «Surmatants» kõneleb teist keelt. Surm haarab käest kinni nii sellel, kes on sametis ja kullas, kui sellel, kes on nartsudes – ei mingit vahetegemist. Magnus Encekelli maalil «Ülestõusmine» astuvad surnud alasti haudadest välja Issandale vastu. Kellelgi ei ole enamat kui tema paljas ihu. Ütleb ju vaga Iiobki: «Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi» (Ii 1:21). Taevalikud valged rõivad saame alles hiljem.

Vaesuse ja rikkuse pinnalt vahetegemine ei ole kuhugi kadunud. Üks lugu kõneleb rikkast taluperenaisest, kes sattus armulaua ajal kogemata põlvitama vaese saunanaise kõrvale. See oli rikka jaoks ebameeldiv ja ta mõtles saunanaisest halvasti. Hiljem ilmutati rikkale perenaisele unes, et ta ei oleks tohtinud vaest saunanaist halvaks pidada. Perenaine otsustas oma eksimust parandada ja võttis edaspidi saunanaise eest hoolitseda.

Teine väga levinud vahetegemise põhjus on haridus ja amet. Mõne meelest on doktorid, ministrid ja ülemused nagu paremast puust valmistatud, kellele tuleb jagada kiitust ja au. Kõrgharidus on väärtus, mille poole püüeldakse ja mis on tehtud kättesaadavaks pea igaühele raha eest. Selle omandamine ei nõua enam andekust, ka keskpäraste võimetega saab hakkama isegi oma igapäevase töö ja perekonna kõrvalt. Meil on suur haritlaste hulk, aga harituse tase jääb üha madalamaks. Kurdame, et meil napib oskustöölisi ja me peame neid hakkama välismaalt sisse tooma. Oma kätega töö tegemist ei väärtustata.

Ameti nimetus on olulisem kui oskused. Seda näeme eriti selgelt kunstis. Kunst on see, mida kunstnik kunstina esitab. Selleks võib olla mõni värviline geomeetriline kujund lõuendil või kaks alasti vanameest tammumas või kuulidega läbi lastud inimkeha või kunstniku väljaheide klaaspurgis. Ilus jutt juurde ja ongi kunst. Tänapäeva kunst taotleb enamasti primitiivsust, võikust ja rõhutatult inetut. Inimesed vaatavad nagu H. Chr. Anderseni muinasjutus alasti kuningat ega julge öelda: kuningas on alasti, kunsti ei ole, on pettus, sest järsku teised mõtlevad, et ma olen rumal ega taipa modernsest kunstist midagi. Inimese väärtus ei tulene haridusest ega ametist, vaid sellest, kas temas on südant, st tõelist, ehedat inimest.

Kolmandaks vahetegemise põhjuseks on kuuluvus. See on küsimus rassist, rahvusest, päritolust – keda nimetame «meieks» ja kes jääb sellest välja. Sajandeid on valged inimesed pidanud ennast paremaks mustanahalistest. Ka teise rahvuse halvustamine ei ole midagi uut. Mõni ei salli venelasi, teine juute, kolmas soomlasi jne. Põhjuseks võib olla isiklik ebameeldiv kokkupuude sellest rahvusest inimesega, ajaloost teada negatiivne kogemus või on omistatud teatud rahvusele mingid halvad jooned, näiteks: soomlased on joodikud, venelased laisad ja lollid. Aga kõiki neid negatiivseid jooni esineb ka meie rahva seas. Me ei saa väita, et oleme teistest paremad, häid ja halbu inimesi on iga rahva hulgas. Ka perekonda ei võeta alati uut abiellumise teel liitunud liiget avasüli vastu, sest see uus ei ole oma verele küllalt hea. Tõrjutust kohtame lasteaedades, koolis, töökohtadel. Põhjuseks võivad olla isikuomadused, aga alati me ei teagi põhjust, miks kedagi omaks ei võeta ja halvaks peetakse.

Meid, kristlasi, on kutsutud olema suuremad oma tunnetest, kuigi on jooni teiste inimeste juures, mis tekitavad meis võõristust ja meile ei meeldi. Meie kohus on armastada oma ligimest, vähemalt sallida ja osutada talle head, olgu ta siis missugune tahes, sest usk Jeesusesse ja samas Jumala kätetöö halvaks pidamine ei sobi kokku.

Kristiina Jõgi,

Vigala koguduse õpetaja