Leppida või ära leppida?

Eelmisel nädalal kerkis ajakirjanduses üles teema, mis vastukaja arvestades puudutas suurt hulka Eesti rahvast – Rainer Nõlvak kutsub meid üles tuleva aasta 1. mail venelastega ära leppima. Samas väidavad mitmed ajakirjanikud ja avaliku elu tegelased, et ei saa ju ära leppida, sest me polevatki tülis. Kui aga vaadata rahvussuhteid puudutavate artiklite kommentaaride hulka ja sisu meie Internetis levivate meediaväljaannete kodulehtedel, on see religiooni kõrval enim inimeste meeli ja tundeid erutavaid küsimusi. Tundub, et enamik leppimise pooldajaid ja selles kahtlejaid on ühel nõul, et suhteliselt erinevas inforuumis elades on eestlastel ja venelastel kujunenud välja üsna erinevad väärtushinnangud. Kas meil on põhjust sellise olukorraga leppida?
Ajalugu näitab, et rahvuste või sotsiaalsete gruppide erinevad väärtushinnangud viivad sageli raskete tagajärgedega konfliktideni. Koolitaja Ülo Vihma hoiatab, et konfliktide süvapõhjuseks on maailmavaateline ehk väärtuste erinevus. Oma artiklis «Väärtustest konfliktideni» Eesti Päevalehe lisas «Möte» osutab ta USA psühhiaatri Daniel Shapiro mõtetele, kes näeb väärtuskonfliktides ka positiivset potentsiaali, mille avaldumine aga eeldab aktiivset suhtlemist, oma väärtustest rääkimist. Leppimine või vähemalt üksteise väärtuste tundmine ja mõistmine peaks seega algama heast tahtest ja huvist neid vastastikku tundma õppida. Kui me suudaksime panna kaks suurimat kogukonda teineteist kuulama, oleks see juba suur samm võimaliku konflikti ennetamise suunas.
Üks vene nimega kommentaator kirjutas leppimise üleskutse vastukajas: «Kas oleks keegi nõus minuga minu mureasjadest rääkima ja ka mina võiksin oma mureasjadest rääkida, et rahvaste vahel ei oleks pahandamise meelt.» Kui palju me teame ja hoolime sellest, mis teeb venelasele või mõnele teisest rahvusest inimesele meie riigis muret? Ometi oleme nüüd ise omal maal tugevama seisuses ja oleks loomulik, et me pole nõrgemate suhtes hoolimatud. Trots ja vaen vallutajate vastu oli okupatsiooni ajal mõistetav, kuid olukord on muutunud. Oleks mõistlik rahvusvähemuste suhtes näidata üles samasugust suuremeelsust, nagu osati vabariigi esimese iseseisvuse aegu, pakkudes neile ulatuslikku kultuuriautonoomiat.
Leppimise motiiviks ei pea olema üksnes altruistlikud tun­ded. Asjale võib vaadata ka pragmaatilistest kaalutlustest lähtudes. Rainer Nõlvaku sõnul on raske eluga edasi minna, oskamata andestada, ning see ei käi teise, vaid enese hinge pärast. Pealegi peaks riigi julgeoleku pärast muret tundev inimene mõistma, et hoolimatu ja kibestunud suhe eestlaste ja venelaste vahel on kasulik ainult meie vaenlastele.
Kõige rumalam oleks leppimise idee pärast omavahel tülli pöörata. Kui leppimise, andestamise ja hoolimise tulemusel suureneb meie riigi julgeolek ning kasvab sotsiaalne ja majanduslik edukus, tasub seda ideed toetada. Kas saaksime ja tahaksime selles ettevõtmises ka kirikuna sõna sekka öelda? Selle üle tasub mõelda. Ütleb ju pühakiri: «Kui sa nüüd oma ohvriandi altarile tood ja sulle tuleb meelde, et su vennal on midagi sinu vastu, siis jäta oma and altari ette ja mine lepi esmalt ära oma vennaga ja alles siis tule ja too oma and» (Mt 5:23–24).
Oleks rumal ja vastutustundetu leppida sellega, et üksteisest võõrandumine võib viia konfliktideni, kus teist poolt kasutavad meie riigi vaenlased ära määral, mis muudab äraleppimise kui mitte võimatuks, siis ääretult raskeks ja pikaajaliseks protsessiks. Millegi muutmiseks ei pea ootama järgmise aasta kampaaniat. Kirik võiks ju ka initsiatiivi näidata. Mis oleks, kui teeks mõnel pühapäeval korjanduse ja annetaks selle näiteks venelaste pühamu rajamiseks? Või kohtuks teisest rahvusest kaasmaalastega, huvituks nende muredest ja püüaks neid aidata? Leppida võõrandumisega või ära leppides luua ühiseid väärtusi? Mulle tundub, et viimane võimalus kasvatab enam usku ja rahu nii meis endis kui ühiskonnas tervikuna.

Taavi Laanepere,
kaitseväe peakaplan