Lehekuust heinakuusse

Lipupäeva tähistades mõtlesin samal päeval 90aastaseks saanud Ain Kaalepi meenutusele, et «vanal Eesti ajal» seda päeva pühana ei tuntud. See tähendus anti okupatsiooniajal, selgitas vanahärra. Vabadussõjaga vabaks võideldud Eestis tundus lipp vapi ja hümni kõrval üks kolmest riiklikust sümbolist midagi nii loomulikku, et rahvas ei tundnud vajadust tema tähtsust teemapäevaga rõhutada.
Rahvuslipu 132. aastapäeval võrdles peapiiskop Urmas Viil­ma lipu heiskamist ja langetamist sisse- ja väljahingamisega.  Kui okupatsiooniaastatel pidime rahvana hinge kinni hoidma, siis «tänaseks on Eesti riik saavutanud rahuliku pulsi ning heast tervisest tunnistust andva hingamisrütmi,» sõnas kirikupea liputseremoonial sõna võttes.
Möödunud nädalast hindan isiklikus plaanis olulisimaks uudist, et Tartu Ülikooli-Jaani koguduse seitsmeliikmeline nõukogu valis viie kandidaadi seast koguduse õpetajaks senise abiõpetaja, praegu lapsehoolduspuhkusel viibiva Triin Käpa. Ametikoht kuulutati vakantseks veebruaris pärast koguduse taasasutaja, hinnatud teoloogi  õpetaja Urmas Petti surma.
Mõni päev enne valimiskoosolekut postitas koguduse juhatuse esimees koguduse listi üleskutse saata oma põhjendatud eelistus, mis aitaks nõukogu liikmeid valikul. Et kõik kandidaadid tundusid sümpaatsed ning professionaalselt pädevad, siis polnud muret, kes valituks osutub, ent solidaarsuse näitamiseks saatsin siiski oma eelistuse ning olin hiljem rõõmus, et minu kui realiikme valik nõukogu enamuse omaga ühtis.
Valisime vaimuliku, kes oma sobivust nii sõnas kui teos on tõestanud. Kelle vaimulikuks kasvamine kulges koguduses õp Petti mentorluse toel. Triin on abielus, esimese klassi lõpetanud tütre ja alla aastase poja ema. Tema teokus ja avatus on muljet avaldav. Tema seotus ülikooliga (õpingud kraadiõppes, kuulumine korporatsiooni Amicitia) ja kooliga (Tartu Luterliku Peetri Kooli asutajaliige, õppealajuhataja) sobib meie koguduse identiteediga, kus (üli)kool ja haridus olulisel kohal.
Liina Raudvassar