Leevi Reinaru: misjonitöö on usaldamine

Praost Leevi Reinaru tähistab 7. aprillil 60. sünnipäeva. Eelmisel nädalal Kullamaal toimunud Lääne praostkonna sinodil andis peapiiskop Urmas Viilma Leevi Reinarule üle kuldristi.

Kasvasid kiriku töötegijate Karl ja Endla Reinaru peres ning vaimulikuks ordineeriti sind 21-aastaselt. Praegu teenid Lääne-Nigula koguduse õpetajana ning Lääne praostina ja misjonikeskuse juhatajana. Millise pagasi kodust selleks kaasa said?
Rannamõisa, Randvere ja Prangli koguduses, kus mu isa teenis, oli tugevalt esil misjonimõte – kuidas inimesi kogudusse kutsuda. Mulle ongi eeskujuks kogudusetöö nõukogude ajal, mil ei piirdutud ainult jumalateenistustega, vaid organiseeriti palvetunde, laulukoori, noorteansamblit, pasunaorkestrit ning käidi teistes kogudustes külas. Põhimõtteliselt oli see keelatud ja kindlasti meid jälgiti, aga suuremaid õnnetusi me kannatama ei pidanud.
Kui isa hakkas 1960ndate lõpul Pranglil käima, jäid nad ema ja laulukoori liikmetega mitmeks päevaks tormivangi. Igal õhtul oli kirikus siis palvus, aga päeval käidi kodudes inimestega rääkimas, palvetamas ja kirikusse kutsumas. Nii mitmedki otsustasid Jeesust järgima hakata ja kogudusetöö hakkas kasvama.
Ma pole kunagi ise pidanud välja mõtlema, kuidas ja mida koguduses teha, vaid sain kogemused Rannamõisa ja Randvere laulukooris kaasa töötades. Tulevane abikaasa Helle organiseeris noorteansambli ja mängis ise kitarri. Innustusin sellest nii, et õppisin järgmiseks prooviks kolme duuri loo mängimise ära. Ka Aare Kimmel oli kitarrimees ja Peeter Tilk laulis. Peeter tegi puidust elektrikitarri ja koos me üritasime ehitada basskitarri võimendust. Bändivaimustus oli väga tugev!

Su isa Karli mäletatakse karismaatilise suhtlejana, aga sinus ma imetlen just vaikuse valdamise keerukat kunsti. Kuidas sa selleni jõudsid?
Küllap ma läbi eeskujude olengi iseenda olemise leidnud, aga see võttis aastaid. Teiste inimeste kaudu õppimine eeldab kõigepealt kuulama õppimist, mitte kogu aeg ise esinemist ega rääkimist. Pärast kümmet aastat kirikuametit tundsin juba mingit professionaalsust.
See on rikkus, kui inimesed saavad oma mõtteid välja öelda. Nende mõtetega on võimalik alati edasi tööd teha. Kirikutöös osalejate leidmiseks on väga hea meetod kuulata inimeste häid ideid ja julgustada neid siis ellu viima. Kui me ise kuulutamise asemel hoopis teist inimest kuulame ja kuuleme, siis tekib tal usaldus, et ma pole mitte mõnda kaupa müümas, vaid huvitun temast tõeliselt, saan vastata ta küsimustele.

Paistab, et suhtlev kirikutöö kehtib igal ajal, sest tookord Pranglil oli tegu ju sama asjaga.
Kuna usk oli tookord põlu all, siis inimestega jutule pääsemiseks oli vaja olla aktiivne, isegi pealetükkiv. Vastaseid oli ka: mäletan kellegi ütlust, et kui need usklikud jälle tulevad, siis ma viskan nad koos aknaraamidega oma majast välja. Pingeväli oli väga tugev: öeldi, et räägid ainult kirikus ja mujal oled vait. Aga hingede hukkumist nähes sünnib kaastunne, hingede kahjuvalu, nagu kristlased ütlevad. Armastus ligimese vastu on leidlik, paneb otsima mitmesuguseid teid, ja kui sind tõrjutakse, siis ei jäta sa pooleli, vaid viid Jumala töö lõpule.
Paljudel juhtudel on tõrjumine väline mask, mille taga on tegelikult õnnetu inimene. Saatan kasutab tema väljendusvorme selleks, et usklikku eemale tõrjuda, et Jumalast ega surematust hingest mingil juhul ei räägitaks. Aga kui meil kristlastena on armastust, tarkust ja sihikindlust oma jutt ikkagi lõpuni viia, siis lõpuks on see inimene väga tänulik, et on olemas usklikke, kes tõeliselt ta saatuse pärast muret tunnevad.
Praegusel ajal on ohtlik see, kui inimene – ka kristlane – rahuldub vaid kirikus käimisega. Uuringud on näidanud, et kristlastest väga väike protsent loeb iga päev Piiblit ja palvetab. See, et nii väike hulk kasutab eluleiba ja usuelu hingamise võimalust, teeb muret. Kes teeb siis misjonitööd? Seda ei tee ju mõni organisatsioon ega ordineeritud vaimulikud, vaid misjon on meie ühine vastutus. Aeg ei peatu, iga päev on meile antud armuaeg ning tuleb mõelda, kuidas ma oma töö ja eluga Jumalat austan.

Kuidas rääkida luterlasele kristlikust elust nii, et vastuseks ei tõmmataks kähku üles loosungit „Ainult armust!” ega elataks ikka nii, nagu endale meeldib?
Luther on meile eeskujuks oma kristliku eluga! See on midagi enamat kui lihtsalt koguduseliikmena eksisteerida. Luther leidis armulise Jumala läbi tõsise palvevõitluse, mis viis omakorda reformatsiooni tekkeni.

Kellelt sa peale Lutheri veel õppinud oled või õpid?
Õpin väga palju noortelt kristlastelt: nende julgust rakendada armuande, palvetada keeltes ja haigetele käsi peale panna, nagu Piibel õpetab. Nende suhe Jumalaga on rõõmus, uus ja värske. See lapselik usk on eeskujuks.
Teoloogiaõpingute ajast on eeskujud tollane UI dekaan Ago Viljari, Evald Saag ja Voldemar Ilja, kes luges kirikulugu ja ka vennastekoguduse ajalugu. Homileetikat õpetanud Herbert Kuurme, kes oli alati väga pika meelega, kui jutlus jõudis temani üsna hilja. Kuurmelt mäletan ka ütlust, et koguduses ei tohiks öelda „Minge ja tehke!“, vaid „Lähme ja teeme!“. See tähendab, et õpetaja on igas tegevuses samuti kohal, ehkki mitte esimene müüri ladumas. Ka mu isa soovitas kogudusetööd alustada kõigepealt mõne remondiga. Sinna tulevad inimesed appi, nendega tekib kontakt ja koos saab hiljem kogudust üles ehitada.
Alati saab helistada ja küsida, kas saad tulla kogudusse mõnda asja tegema. Hea abimees on konfirmatsiooniraamat, kus on leeriskäinute nimed ja telefoninumbrid. Ikka ütleb keegi, et jah, ma tulen appi! Inimestel on hea meel, et nende peale mõeldi ja neid usaldati. Kui vaimulikul pole suurt suhtlemis- või organiseerimisandi, siis on kas juhatuse esimees või keegi teine, kes inimesi kokku kutsub. Oluline on sellise andega inimene ära tunda, teda usaldada ja lasta tal organiseerimisega koguduse ehitamisel toeks olla.

Praostitööle eelnesid sul aastad abipraosti ametis. Kas praostitöö on elu palju tihedamaks teinud?
Praostiamet ei ole midagi uut, Tiit Salumäe kõrval olen seda tööd pikalt õppinud. Head, toimivad rajad on sisse tallatud.
Vastutan ka misjonikeskuses paljude asjade, eelkõige majanduse eest. Kõigega saab toime tänu tublidele kaatöölistele nii koguduses, praostkonnas kui ka misjonikeskuses. Positiivne õhkkond julgustab usaldama ja tänu sellele tähistab misjonikeskus tänavu 20. tegevusaastat.

Kui sind 1990ndatel misjonikeskuse etteotsa valiti, kas oskasid siis ette kujutada seda, mis nüüdseks sellest saanud on?
Üldse ei kujutanud!
Aga arvan, et Eesti ülesehitamise protsess on alles käimas. Kui majanduselus on võimalik üsna lühikese ajaga hinnata firma võimekust, siis hinge harimise vallas, kuhu kirik kuulub, pole muudatused kiired. 50 aastat on inimese hinge hävitatud. Hingehaavad on nõukogude aja inimestel kõigil olemas ja nende ravimine, jumalasuhte loomine pole lühike protsess.
Jumal teeb muidugi imet ja võib muuta suhtumisi ühe hetkega, aga kasvatustöös võime ehk alles 25 aasta pärast vaadata, millist vilja kirikutöö on kandnud. Me pole spurdiks kutsutud, vaid pikamaadistantsiks. Kui koos palvetame ja tööplaane teeme, siis usume, et Püha Vaim meid otsustes juhatab. Mis Jumal aga üle selle teeb, seda saame näha ja kogeda! Seepärast on kiriku- ja misjonitöö väga huvitav.

Su kolm poega on kõik erineval moel kirikus tegevad. Kuidas neid õnnestus niimoodi kasvatada?
Peamine kasvataja on ilmselt olnud Helle. Olen Jumalale väga tänulik, et minu rabelemiste tõttu pole lastel tekkinud viha kiriku ega usklike vastu, kes on nende isa siia-sinna solgutanud, selmet isa kodus oleks. Oleme poisse küll kirikutöösse kaasanud. Näiteks Joeli kutsusime 12aastaselt pühapäevakooli õpetajaks.

Millega ennast maandad?
Kõigepealt püüan välja magada. Siis käin ujumas, jalgrattaga sõitmas ja ka lihtsalt käin – istuv töö kahjustab tervist. Perega koos veedetud hetked on rõõmsad ja mootorrattasõit pühib stressi tuulega selja taha. Kaheksandas klassis pööningult leitud isa maalikast on endiselt alles, tühje lõuendeid ja ideid on ka, mida teostada. Aga selleks peaks rohkem aega olema. Viimasel näitusel olid pigem vanemad tööd.

Miks liitusid kristliku mootorrattaklubiga Gospel Riders?
See on hea võimalus jagada evangeelset sõnumit meestele. Kui pargid motika kuhugi bensiinijaama või kohviku ette, siis tuleb varsti keegi küsima mootori võimsuse vms kohta. Selline olukord loob toreda kontakti, kust võib veeretada jutulõnga mitmes suunas.

Mida sa iseendale juubeli puhul soovid?
Seda, mida soovis kuningas Saalomon: et süda oleks sõnakuulelik ja vahemaa Jumalaga ei pikeneks, vaid lüheneks. Sellest sõltub tervis, aja kasutamine ja tegelikult kõik asjad elus.

Piret Riim
Täispikkuses intervjuud Leevi Reinaruga saab kuulata Pereraadio arhiivist sarjast „Meie misjon“, aprill 2017.

Leevi Reinaru
Sündinud 7. aprillil 1957 Rõuges.
Õppinud Tallinna 4. kk ja usuteaduse instituudis.
Ordineeritud aseõpetajaks 6.9.1978, õpetaja õigused 2.12.1994.
Teeninud Avinurme ja Tudulinna kogudust (1978–1980). Alates 1982. a Lääne-Nigula koguduse õpetaja.
Lääne praostkonna abipraost 1992–2015, praost alates 2015.
Misjonikeskuse juhataja 1997–2007 ja alates 2010.
Kirikukogu liige alates 1992.
Autasud: EELK aukiri 2003, EELK Teeneteristi III järk 2007, EELK Teeneteristi II järk 2014, EELK kuldristi kandmise õigus 2017.
Abielus Helle Reinaruga; pojad Daniel, Joel ja Samuel Markus ning neli lapselast: Joanna Elise, Robert, Gemma Helena ja Kelli.