Laulupäev kodus loodud muusikaga

Kontserdipaigaks valitud Otepääl pole 1996. aasta suurest üle-eestilisest lastelaulupäevast saadik laulupäeva olnud ning kuna lauljaid oli kokku kahesaja ringis, lisaks veel lastetöötegijad (43 inimest) ning sadakond kuulajat-vaatajat, sobis avar ja hea akustikaga Otepää kirik selleks imehästi.
Tervituse ja avapalve pidas Otepää koguduse õpetaja Jüri Stepanov, jutlustas Rannu ja Puhja koguduse diakon Tiit Kuusemaa, lastejutluse pidas pühapäevakooliõpetaja Imbi Tanilsoo, õnnistuse andis praost Vallo Ehasalu.
Laulupäev lastega
Laulupäeva korraldamisel oli seekord teemaks muusika, mis loodud Valga praostkonnas. Kavas olid koha leidnud nii vanad rahvaviisid, juba lahkunud heliloojate-laulukirjutajate A. Lätte ja J. Maiori, A. Abeli jt laulud kui ka praegu praostkonnas töötavate jumalariigi tööliste, näiteks Nõo õpetaja ja helilooja Mart Jaansoni, Margus Liiva, Piret Stepanovi looming. Laulusõnu on tõlkinud Elva organist Stefan Groote, kes on erialalt hoopis füüsik ja rahvuselt sakslane, ning praost Vallo Ehasalu.
Esmakordselt osalesid laulupäeva korraldaja Miina-Liisa Kuusemaa ideel tänavu ka praostkonna lastekoorid. «Kõik koorijuhid olid laste kaasamise poolt. Asja iva seisneb selles, et laulupäevad välja ei sureks, kooridel oleks järelkasvu ja lapsed harjuksid kirikulauluga varakult. Oma osa oli sellelgi, et lastetöö praostkonnas läheb meil hästi ja kõigil töötegijail on tihe koostöö. Muidugi ei ole laste kaasamine korralduslikult kerge, nad ju väsivad ruttu, aga tundus, et kõik jäid rahule,» sõnas Puhja ja Rannu koguduste organist Miina-Liisa Kuusemaa.
Suurte proovide ajal tegelesid laste juhendamisega Valga praostkonna pühapäevakoolitöö sponsorid Kylväjä ühingust. «Külväjä ühingu eesmärk ongi toetada pühapäevakoolitööd väikestes külakohtades. Nende eestvedajad Ritva ja Veikko Pasanen on ära õppinud eesti keele,» rõõmustas Kuusemaa.
Viljaka helilooja sulest
Suure töö tegid laste ettevalmistamisel ära ka Imbi Tanilsoo, kes on pühapäevakooliõpetaja Kurekülas (Rannu kogudus), Uulas (Puhja), Lukel (Nõo) ja Lagujas (Otepää), ning Rõngu koguduse õpetaja Andres Aaste abikaasa Heli Aaste.
Kontsert-jumalateenistusel oli oluline osa Valga praostkonna ainukese kutselise helilooja Mart Jaansoni loomingul, ühtekokku esitati tema teoseid viiel korral. Lisaks võimaldasid Jaansoni lastelauludele kirjutatud uhked ja nutikad saated laulupäeval kirikumuusikute kõrval kaasa lüüa ka neil pillimängijail, kes jumalasõna muidu ei kuule.
Kauneid helisid esitas kokku tosin kirikukoori ja ansamblit, neid saatsid viiulil Eveli Pruuli ja Ly Peterson, flöödil Hipp Kalkun, plokkflöödil Meelis Roosaar, Piret Stepanov ja Stefan Groote, klarnetil Paavo Karp, kontrabassil Andres Alaru, löökpillidel Andres Aaste ning süntesaatoril Mart Jaanson ja Eve Tamm.
«Lisaks lastelauludele jäi eriliselt meelde Elva naiskoori kodukiriku laul, mille autor on nende kunagine õpetaja Jaan Maior. Ja Nõo meesansambel on teadagi heal tasemel. Üldiselt on tunda kõigi kooride aasta-aastalt paranev tase ja noorenev koosseis,» tunnustas Kuusemaa.
Tänavuaastasele laulupäevale lisas erilisust seegi, et päeva alustati mõnusa orelipooltunniga, mis andis aega keskenduda ja vaikselt mõtiskleda. Orelil teenis Jüri Goltsov Valgast.
Merje Mänd

JUTLUS

Miks te täna kirikus olete?
Aamen! Ei, jutlus ei ole siiski veel läbi. Tänane jutlus on äraspidine või tagurpidine, seepärast alustan tagantotsast. Nii nagu on väljakujunenud arvamus, et mis kirik see on, kus õpetaja ei manitse, ei rooska, ei kutsu patukahetsusele, siis võtan ka mina julguse teid manitseda ja väikse etteheitva varjundiga küsida: mida te õige mõtlete, mida te õige teete, mis teil arus on, et te täna siin kirikus olete!? Kas see on normaalne? – Ei ole! Me teame, et normaalne ja tavaline on see, et kirikud on tühjad. Et sinna eksib mõni üksik vanatädikene ära. Siin aga on kirik rahvast täis. Siin on koguni palju noori ja lapsigi.
Veel hullem: siin toimuv on pidu katku ajal. Meie rahvas on leinas, silmad on häbi täis. Pärast seda, millise müra ja kära saatel mindi Eurovisioonile, kus meie kõige auväärsemad, kõige paremad rahvalaulikud on korraga suure kolinaga läbi kukkunud. Mida teie mõtlete, et tahate neist paremad olla? Nende ümber oli televisioon, tohutu meediakära, nende peal oli kogu me rahva hellitlev ja lootev pilk. – Kus on siin TV-kaamerad, raadiomikrofonid, ajalehereporterid? Neid pole siin mitte ühtegi. Sellise fooni taustal oleme me täna väga ebamõistlikud inimesed. Tundub, et me ei ole asjast õigesti aru saanud, oleme ajale jalgu jäänud.
On veel teinegi põhjus, miks olla mitte siin, vaid kuskil mujal. Me ju teame, et meie riik ja majandus on krahhi äärel. Tehakse säästueelarveid, hoitakse kulusid kokku. Aga mida meie siin teeme? Me raiskame raha! Raiskame aega! Me pidutseme sel ajal, mil teised inimesed on mures ja närvis: mis nüüd saab? Kõik normaalsed inimesed panevad sellise ilmaga kartuleid. Miks teie ei pane? Kas teil kainet mõistust ei ole? Või kui teil kartulimaad ei ole, siis peaksite kibekiiresti otsima teist töökohta ja seal rabama. Ilus laupäev! See on midagi arusaamatut, mis siin toimub.
Äsja kuulsime ühte imelikku laulu Nõo ja Tartu Peetri koguduse koori poolt – «Oo kallis rist». Kas te panite tähele: sellest hirmsast õudsest ähvardavast ristist laulsid nad nii rõõmsasti! See ei ole normaalne!
Kogu maailm ja meie sealhulgas üritame üleilmastuda, lõimuda, me läheme kaasa kultuuride segunemisega. See on ajaloo vääramatu areng, millega kaasas käia. Kuid mis siin täna toimub? See laulupäev on pühendatud kohalikele heliloojatele, sõnaseadjatele, muusikutele. Tegeleme siin suisa kolklusega. Me oleme kuskilt ajaloo prügikastist välja kaevanud mingisugused muistsed rahvalaulud.
Mida ütlevad tänapäeva noorele inimesele niisugused tegelased nagu Lätte, Kreek ja Lipp? See ei ole midagi tänapäevast ega moodsat. Heakene küll, nende kolmega me võime kuidagimoodi leppida. Kuid kes on Mart Jaanson? Piret Stepanov? – Mingi poisike ja plika, kes ei ole kultuuriilmas midagi saavutanud, keda keegi õieti ei tunne ega tea. Ja korraga me täna laulame nende laule! See on arusaamatus.
Kõik normaalsed inimesed lähevad sinna, kus on teised omasugused. Kus on telekaamerad. Sinna, kus on vali muusika. TEGIJAD on RabaRockil, ÕlleSummeril, aga mitte mingisuguses kirikus. Selle asemel et ajaga kaasas käia, peitute ja varjute te hoopis kiriku müüride vahele. Ja lasete end uimastada religiooni rõskel vaimul. Mis te naerate? Kas te ise ei saa aru, kui hull see olukord on?! Kõige õudsem on see, et te veel irvitate selle üle ega saa enam aru, mis teiega toimub. Nii nagu joodikud ja vaimuhaiged, kes enese arvates on täiesti terved. Siin pole naerda midagi, nutma peab.
Puhja kooli suured teismelised poisid, kes ei pelga kedagi ega midagi, tulid minu 2. klassis käiva poja käest, kes muide ka täna siin laulis, tõsimeeli küsima: kuidas sa küll julged kirikus käia? Kas sa ei karda? Seal on ju vaimud! Seal kummitab! Suured poisid kardavad kirikusse minna! Aga mida teie siin teete? Kus on teie alalhoiuinstinkt?
Igatahes mina olen teid hoiatanud. Olge valvsad! Ja te ise vastutate tagajärgede eest. 

Kui ma otsisin kodus paberit, kuhu need targad mõtted kirja panna, leidsin juhuslikult paberitüki iseäralike luuleridadega Virve Osilalt:

Puu ladvast on näha, kui tugev on juur…
Meile toetusepinna annab rahvakultuur –
Seepärast nagu kallimat varandust
Tuleb hoida esiisade pärandust. –
Kuni on olemas aegade side,
seni on püsi ja seni on pide…
Ning ühtpidi väike on teistpidi suur.

Aga kui see on tagurpidi jutlus, siis oleme viimaks jõudnud Piibli kirjakoha juurde, millele seda pidada. Milline pühakirja koht see võiks olla? Mille juurde see õige hull jutt kõlbaks?
Ja ma loen 1Kr 1:18,22–31 ja 2:6–9 nõnda:
Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi. Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus. Sest jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam. Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, et läheks täide, nagu on kirjutatud: «Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!» Tarkusest me kõneleme täiuslike seas; ent mitte praeguse ajastu ega selle kaduvate valitsejate tarkusest, vaid me kõneleme Jumala saladusse peidetud tarkusest, mille Jumal on ette määranud meie kirkuseks enne ajastuid. Ükski praeguse ajastu valitsejaist ei ole seda ära tundnud, sest kui nad seda oleksid tundnud, ei oleks nad kirkuse Issandat risti löönud. Kuid nõnda nagu on kirjutatud: «Mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud – selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad.»

Omalt poolt tahan teile tänu ütelda, et te ei ole siiski varjule jätnud seda, mida Jumal on valmistanud teile teie südames ja vaimus. Et te olete siin kiitlemas Issandast. Et te Teda armastate.

Issanda arm ja Püha Vaimu osadus olgu meie igaühega!

Tiit Kuusemaa,
Puhja ja Rannu koguduse diakon