Lauliku usk kandis rahvast

Hando Runnel, kes rahvusülikooli sajanda aastapäeva puhul pälvis Tartu ülikooli Rahvusmõtte auhinna, tänas Taevaisa oma lühikeses tänukõnes, mille tema esindaja esitas ülikooli aulas 1. detsembril peetud pidupäevaaktusel.

Luuletaja, kirjastaja, esseist, eestkõneleja, arvamusliider, aga ennekõike eestlane, kes valutab südant oma maa ja rahva pärast, ja inimene, kes kaasteelises näeb ligimest. Möödunud aastal 80. sünnipäeva tähistanud laulikut on nimetatud eestlase südametunnistuse hääleks, ja õigusega, sest Hando Runneli poolt erinevatel aegadel öeldu on olnud paljudele jalale lambiks. Tema luule on aidanud hoida usku eestluse püsimisse ja lootust iseolemise võimalikkusesse.
Oma küünalt pole Runnel vaka alla jätnud – tema jumalik and sõna seada on olnud rahva teenistuses alati. Runneli värsside najal on üles kasvanud mitu põlvkonda. Täna võib vaid oletada, millist pidet pakkus tema luule surveaastatel 60ndatel, 70ndatel, 80ndatel. Runnel on kirjutanud igal ajal ja mitte kunagi sahtlisse. Tema tekste loeti ridade pealt ja ridade vahelt ning neid on ka märkimisväärselt rohkelt viisistatud, misläbi need on muutunud sõna otseses mõttes rahva lauludeks.
„Kuidas jääda inimeseks ja eestlaseks ühinenud Euroopas, kus su häält ei kuulda?“ kurtis Runnel 75. sünnipäeva eel Eesti Kirikule antud usutluses. Ta ei ole kunagi surunud maha valusaid küsimusi, kui elu neid üles on tõstnud. Otse missioonitundeks võiks hinnata tema soovi vaagida teemasid, millest justkui polekski sobiv kõnelda. Seeläbi on tal õnnestunud osutada olevale vaheda selgusega. Eestlusest rääkida on tagurlik, isegi ohtlik, tunnistas Runnel 2013. aastal, lisades täpsustuse: võid saada külge sõimunime fašist, leebemalt marurahvuslane. Vabadus on teema, mille üle Runnel on mõelnud alati. „Orgaaniline inimene ei ole enam võimeline ilma abimehhanismideta elama,“ tõi Runnel kirikulehele näite inimeste sõltuvusest, näitlikustades väidet sõnaosavalt: „Mälu on pulga ja süda stimulaatori peal.“
Hando Runnel pole jäänud pelgalt sõnaseadjaks ja mõtte loojaks. Tema tegu on mäge liigutav. Tajudes aja kutset on ta käed külge pannud mitmele rahvuslikust aatest kantud ettevõtmisele. Kui vaid mõned näited tuua, siis võiks nimetada kolme: Tartu ülikooli usuteaduskonna ja kultuuriajakirja Akadeemia taastamine ning rahvusliku raamatusarja „Eesti mõttelugu“ välja­andmine.Viimast on nimetatud rahvuslikuks essee-eeposeks ja eesti vaimuelu entsüklopeediaks, kuna see koondab väärtuslikuma osa eesti mõttevarast läbi aegade, .
Tartu ülikooli esildises tõdetakse, et Hando Runnel on viljaka esseisti, publitsisti ja kriitikuna juhtinud oma kirjutistes tähelepanu nii ühiskonna proovikividele ja valupunktidele kui ka nendele väärtustele, mille poole tuleks püüelda, mida peaksime hoidma ja hindama, et säilitada kõrget vaimu ja kultuurset iseolemist.
Möödunud aastal pärjati rahvusmõtte auhinnaga vaimulik ja tõlkija Kalle Kasemaa, teoloogidest on sama tunnustuseni jõudnud veel Vello Salo 2011. aastal ja Toomas Paul 2014. aastal.
Liina Raudvassar