Lauldud sõnumil on mitmekordne vägi

On üldlaulupeo aasta. Tuhanded lauljad on kogu aasta vältel õppinud kauneid laule kodumaast, vabadusest, muusikast, elurõõmust ja kõigest muust kaunist. Isegi teadmata, kas nad peole üldse pääsevadki, sest soovijaid on rekordarv ning on rõõm tõdeda, et eestlaste lauluarmastus paistab vaid kasvavat.
Samuti on Suure-Jaani vaimuliku laulupäeva aasta, mis on pühendatud Hugo Lepnurme 100. sünniaastapäevale ning kus kõlavad kiituslaulud Jumalale, laulud usust ja armastusest, Kristuse ristisurmast, lunastusest ja igavesest elust. Sinna pole mingit konkurentsi, peole pääsevad kõik soovijad. Kahjuks on pigem tekkinud vastupidine olukord – mitmedki algul end peole registreerinud koorid on loobunud, tuues põhjuseks üldlaulupeol osalemise või Suure-Jaanis ettekandele tuleva repertuaari keerukuse.
Tõepoolest, tean omastki käest, et kahe peo mahuka repertuaari omandamine on ülimalt keeruline, eriti asjaarmastajate koorile. Paratamatult tuleb kuskilt lõivu maksta. Aga tekkis üks võrdluspilt ajaloost. Kui 1928. aasta IX üldlaulupeo korraldajad jätsid esmakordselt kavast välja vaimulikud laulud, siis vastureaktsioonina hakkasid praostkonnad ja kogudused vaimulikke laulupäevi korraldama. Rahvas ei olnud nõus loobuma kiituslauludest Jumalale. Nii toimus 1930ndail igal aastal mitmeid pidusid kõikjal maakondades: Tartus, Kosel, Tapal, Põltsamaal, Saaremaal, Türil, Hallistes, Haapsalus, Paides, Narvas jne.
Kui eelmisel aastal Suure-Jaani peo korraldamist arutama hakkasime, siis oligi üks argumentidest see, et üldlaulupeol ei kõla ühtegi vaimulikku laulu. Isegi esimese päeva kontserdil «Aja puudutus», kus esitletakse meie minevikupärandit, mille hulgas ju väga rikkalik vaimulik lauluvaramu on, ei leidu ühtegi laulupeo vääriliseks tunnistatud vaimulikku laulu. Vastureaktsioonina ilmalikule üldlaulupeole toimub aga kirikukooride seas hoopis vastupidine 1930ndail aastail toimunule – loobutakse üldlaulupeo kasuks. Loomulikult, demokraatlikus ühiskonnas, kus me elame, on kõigil valikuvabadus. Aga kas see valik meid õndsusele ligemale viib?
Pigem on üldlaulupeo kavas mõni laul, mille valdavalt negatiivse tähendusega sisu võib õndsusest hoopis kaugemale viia. Segakooride kavas olev Erkki-Sven Tüüri laul «Taandujad» Peep Ilmeti tekstile on just selline. Vaatamata austusele maailmakuulsa helilooja vastu ning Peep Ilmeti pikast eksegeesist teksti lahtimõtestamisel Postimehes, ei pea ma sellise teksti esitust tänapäeval sobivaks. Eriti praegusel ajal!
Jah, nõus, me oleme taandunud, oleme ära andnud Eesti Ingerimaa ja Petserimaa. Praegune idapiir on mul iga päev tööle minnes silme ees. Aga väita, et «otsata pikk on too taandumistee» ehk et me tulevikuski veel niikuinii taandume, pole mõistlik. Laulul on teatavasti suur jõud ning lauldud sõnum on kahekordse väe ja võimuga. Ukraina juba taandus Krimmist. Aga uskuge või mitte, ka venekeelsed narvalased ei taha Narvast enam kuhugi taanduda. Kes tahtsid minna, on juba läinud, ja noored lahkuvad igasse ilmakaarde niikuinii. Kuid vahel jääb mulje, et pigem oleksid muu Eesti elanikud valmis Narva ja ka paljud muud piiriäärsed alad ja külad loovutama. Selle tõestus on reaalne, näiteks loobub Eesti valitsus piiriüleste programmide osade tegevuste rahastamisest (Estlatrus) põhjendusega, et Ukrainale on raha rohkem vaja. Ja nii Eesti end ise taandabki. Kui kaua ja kui kaugele?
Selge on see, et laulupeo komisjon ei saa helilooja palvele laul peo repertuaarist välja võtta mitte kuidagi vastu tulla. Liiati kuna tegemist on tellimustööga. Jääb vaid loota, et järgmisel aastal Tartus toimuvast vaimulikust laulupeost tulevad osa saama mitte ainult kõik kirikukoorid, vaid ka paljud ilmalikud koorid. Et peale aja puudutuse võiks ka igaviku puudutus jõuda rohkemate inimeste südamesse ning sellest võiks peale lauljate osa saada arvukas kuulajaskond.

 

 

 

 
Tuuliki Jürjo,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees