Lapsed – kas meie tulevik?

Sellist õlatunnet ja ühtehoidmist, koos lõunanaabritega ühes suunas vaatamist ja ühe asja eest väljasolemist, nagu oli kakskümmend aastat tagasi Balti ketis, ei ole olnud enne ega tule vist ka hiljem. On selge õnnistus taolisi hetki elus kogeda.
Kujutan ette, millise emotsionaalse elamuse pakkus see ka lastele, kes seal osalesid. Mu tütar sündis just Balti keti eelõhtul ning tema põlvkond kujundab oma kujutluse sellest kogu rahvast ühendavast meelsusest vaid meie mälestuste põhjal. Aga kindlasti ka selle järgi, mida nad näevad praegu Eesti elus, kus poliitikud ei kakle mitte ainult teisejärguliste asjade pärast, vaid neil on ka põhilistes küsimustes igaühel oma õigus.
Erimeelsustele vaatamata näivad kõik ühes asjas siiski ühte meelt olevat. Selles, et lapsed on meie tulevik. Vähemalt valimiste eel lubavad kõik erakonnad lastega peresid toetada ja väärtustada. Et lapsed oleksid meie tulevik ja et see tulevik oleks parem ja targem tänasest päevast, ei piisa ainult meie soovist. Ka mitte rahast, mida nende heaks kulutame. Lapsed vajavad eelkõige meie eeskuju.
Kuu aega tagasi nägin ühes Moskva südalinna pargis väga huvitavat taiest. Tegemist on figuraalkompositsiooniga, mille nimeks «Lapsed – vanemate pattude ohvrid». Selle keskel on kaks kinniseotud silmadega last ja nende ümber poolringis kuraditosin ehk kolmteist suurte inimeste pattu, mis lastele pahatihti «eeskujuks» saavad. Prantsusmaal elav vene kunstnikust autor on kujutanud neid patte keskaegse surmatantsu stiilis elusuuruses grotesksete tegelastena. Lastele saatuslikuks saavate suurte inimeste pattude nimed on narkomaania, prostitutsioon, vargus, alkoholism, harimatus, väärõpetus, ükskõiksus, vägivald, sadism, mälu puudumine, laste ekspluateerimine, viletsus ja sõda. Oli üllatav Venemaa pealinnas midagi nii mõtlemapanevat näha!
Kui Jeesus kutsub lapsed enda juurde ja on tõre nendega, kes seda takistada püüavad, annab ta suhtumises lastesse uue tähenduse. Jeesus ütleb, et laste päralt on mitte ainult tulevik, vaid midagi palju enamat – Jumala riik ehk igavik. Kui me lastel keelame sinna minna või teeme neile takistusi taevariiki pääsemiseks, siis ei saa sinna meiegi, on Jeesuse sõnum.
Kirikus kestab veel peapiiskopi poolt välja kuulutatud ristimise teema-aasta, kus meid eriliselt kutsutakse väärtustama ristimise sakramenti ja kogema selle õnnistust. Meil, täiskasvanuil, tuleks sagedamini vaadata iseendasse ja mõelda sellele, kas me ise pole olnud takistuseks oma laste või lastelaste Jumala riiki pääsemiseks.
Rapla koguduses on peaaegu igapühapäevane kirikuline viieaastane poiss, kes tuleb sinna ema, vanaema või ristivanematega. Sageli on nad kõik koos kirikupingis. Alati tuleb poiss koos teistega armulaua ajaks altari juurde. Kui ta nelipühal koos oma emaga ristitud sai, oli tema jaoks eriti tähtis just see, et nüüd võis ta võrdväärselt suurte inimestega ka armulaua andidest osa saada. See on üks väike, kuid haruldaselt ilus näide sellest, kui tähtis on eeskuju, mida me oma lastele anname.
Ma ei saa aru suhtumisest, et jumalateenistus on midagi sellist, kuhu lastel ei ole asja. Kahjuks on küllalt palju meie kogudustes olnud laste- ja noortetöö juhte, kes ei ole väärtustanud ise ega ole ka oma kasvandikele suutnud õpetada jumalateenistuse ja sakramentide tähtsust vaimulikul kasvamisel. Miks me muidu oleme olukorras, kus enamikus EELK kogudustes on pühapäevasest jumalateenistusest osavõtt langenud tunduvalt alla selle määra, mis oli veel paarkümmend aastat tagasi enne vabanemisaega ja sellega kaasnevat suurt kiriklike talituste tõusulainet?
Jeesus sõitles kord mõistmatuse pärast oma jüngreid, kes lapsi Jumala armu kogemisel alavääristasid. Olgem neist targemad. Kui me tahame, et meie rahval ja kirikul oleks tulevikku, siis sisenegem täna veel avatud armuuksest ise rõõmsalt ja ärgem keelakem seda ka oma lastele.

Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku toimetuse kolleegiumi esimees