Laiusel aetakse oma asja

Jõgevamaal Laiusel tervitab külalist püha Jüri kirik, mille ehitusajaks on 14. sajandi algus, 124aastane pastoraat ja möödunud sügisel õpetajaametisse pandud 27aastane vaimulik Georg Glaase.   

Kuigi Viljandis sündinud, suure osa elust Tallinnas elanud ja nüüd end Tartu ja Laiuse vahel jagava noore õpetaja suhtumises on paras annus küünilisust, kutsun end korrale, et mitte kanda tema hinnanguid üle teenitavale kogudusele.
Usun siiski, et seda rinnas elavat helinat, millest 103 aastat tagasi kirjutas siinses pastoraadis Juhan Liiv (luuletus «Helin»), on ka tänapäeva inimestes. Pisut üle neljasaja elanikuga alevikus asub vanim rahvaraamatukogu, aastast 1849, selle asutajaks oli pastor ja rahvavalgustaja Heinrich Georg von Jannau, kes siinses kirikus jagas jumalasõna 40 aastat.
Elust Laiusel ja paiga ajaloost saab põhjaliku ülevaate tänu omaaegsele ülikooli rektorile ja peapiiskopile Johan Kõpule, kes esimese jumalateenistuse Laiuse kirikus pidas 20. septembril (vkj) 1909, introdutseerides end ise ametisse, sest praost ei saanud kohale tulla. Päev oli ilus ja päiksepaisteline ning rahvast palju. Pidukõned peeti 1889. aastal ehitatud uues kiriklas, mille 14 tuba olid pärast rahva lahkumist «tühja täis».

Reaalsusest kaugel
Kui praegu argipäeval majja minna, võib üsna sama öelda. (Liikmeid oli koguduses möödunud aastal 85, maksumaksjaid 41.) Kui maja seinal poleks viit mälestusplaati (Jaan Järvele, Heinrich Jannaule, Johan Kõpule, Jüri Pastarusele ja Juhan Liivile), oleks maja kohta raske midagi öelda. Vaid kiriku naabrus, tema suurus ja asukoht vanas pargis reedaks kunagist vilgast elu.
Koguduse möödunudaastases tegevusaruandes on nullide rodu. Mis toimub? Kuidas on nii, et kogudusel on suur maja, millest pool remonditud ja teine maha jäetud (siin asus kunagi lasteaed), ent ometi piisavalt ruumi, et pidada pühapäevakooli, leeritundi, piiblikooli või veel midagi, kuid toimunud on vaid vähem kui paarkümmend jumalateenistust.
Õpetaja Georg Glaase selgitab, et kuna tema aruandeid täites numbreid laest võtma ei hakanud, fikseeris ta vaid aasta lõpus ametis oldud ajal toimunu. Selle aruande põhjal võiks kogudusele kadu kuulutada. Mis iseenesest ka päris võimatu pole, nagu mitmel pool mujalgi, kui arengutendentse maal üldse silmas pidada.

Au ja kiitust
Siiski vaadatakse tulevikku positiivselt, seda kinnitab ka kolmandat valimisperioodi kogudust juhtiv Epp Järv, siinse kunagise köstri-organisti Jüri Pastaruse (ametis 1926–1941) tütar. «Vajalikud suhted võtsin kohe ette, vallavanema ja maavanema,» sõnab vaimulik. Koolis bioloogiat ja loodusõpetust andnud, nüüd pensionil olev Epp Järv ütleb, et on õpetajaga sel teemal viljakalt vestelnud ja palju koos teinud.
«Maakogudustel eriti on praegu rasked ajad, aga kui meile tuli teenima noor inimene, siis annab see piisavalt põhjust optimismiks. Et praegu midagi saavutada, peavad olema vallaga head suhted, ja meil on. Vald aitab pastoraati üleval pidada, toetab suuremaid üritusi. Au ja kiitus vallale,» on juhatuse esimees tänulik.
Õpetaja vahetusel aktiivne tegevus koguduses soikus, millega noor vaimulik leppida ei taha. «Kogudusel peaks olema rohkem eneseteadvust, otsustuskindlust, sisulist vaimsust,» arvab Glaase, kelle meelest õpetaja olemasolu või puudumine ei peaks mõjutama koguduse aktiivsust.
Riigis valitsev üldine olukord mõjutab tugevalt koguduse käekäiku: polegi noori, kes pühapäevakooli või leeri tuleks. Hea veel, kui uues ja kaunis koolimajas asuvat põhikooli piisava arvu laste olemasolu tõttu kinni ei panda.
 
Põhjust optimismiks
Georg Glaase ütleb, et imetleb inimesi, kel on kõik plaanitud ja kindlust neid plaane ellu viia. Enda sõnul pole ta suutnud aastaga Laiusel midagi ära teha. Põhimõtteliselt on ta olnud isapuhkusel ja kasvatanud tütart, kel nüüdseks vanust kaks aastat.
Sõna-sõnalt ei maksa seda juttu muidugi võtta, sest tänu õpetaja ettevõtlikkusele kõlab jumalateenistuse ajal kirikus muusika: kaasa teenib naiskoori Domina dirigent ja Palamuse koguduse organist Helen Seppa. Aegki on nii valitud, et ta jõuaks mõlemale jumalateenistusele. Enamasti on pühapäeva pidamas paarkümmend inimest.
Kuna kiriku Kriisa orel aastast 1968 ei ole mängukorras, osteti elektriline, mille hinnaks oli 1800 eurot. Koorijuhtimist õppiv Helen on valmis ka kooriga tööd tegema, nüüd oodatakse inimesi taas laulma.
Kogudus avaldab oma teateid valla lehes, annab paaril korral aastas välja koguduse teatajat ning peatselt valmib koguduse veebileht.

Mõtteainet edasiseks
Majanduslikku kitsikust koguduses ei ole, kirik on seestpoolt kaunis, valgust annavad restaureeritud, 17. sajandil valmistatud lühtrid, mille heaks aitas vald korraldada heategevuskontserte. Tänukontsert tegijatele ja aitajatele oli tänavu mais.
Kuid juba on näha, et niiskusega on probleeme. Katus läbi ei jookse, aga eterniidi eluiga pole teadagi pikk. Mõtteainet ja kaalutlemist on siingi tulevikuks, aga praegu põhjust rõõmustada Dolores Hoffmanni aknavitraažiga heleda ja kauni kiriku üle.
Kiiret lahendust vajavaks probleemiks on muidugi põhjaküljepoolne sissepääs oma keerulise konstruktsiooniga katuse ja laguneva müüriga, kuhu vesi peale jookseb.
60 hektarit põllumaad on välja renditud ja aitab kogudusel majanduslikult võlgadeta hakkama saada. Seitsmest hektarist metsaribast on kuus ja pool raieküpseks saanud ja ilmselt sel talvel läheb see langetamisele. Vajalikud paberid on õpetaja korda ajanud. Kuigi õpetaja sõnul kaootiliselt, laekub ka liikmemaksu.

Ühte meelt
Juunis hindas muinsuskaitseamet pastoraadi seisukorda ja märkis selle halvaks. Pool pastoraati on remonditud, uue katuse ja uuendatud küttesüsteemiga, kuid kasutada olnud vähene raha on siingi oma pitseri jätnud.
Järgmisel aastal plaanitakse alustada teise poole remondiga. Luualt pärit endine maavanem Aivar Kokk, kes on juhatuse esimehe sõnul südamega asja küljes, on lubanud abi katuse vahetamiseks.
Kuna Laiusel pole häid ja sobivaid ruume kas või peielaua pidamiseks, tõuseks remondist tulu kogu alevikule. Aga ennekõike tuleb muidugi tööd teha inimestega, seda meelt on nii vaimulik kui ka juhatuse esimees.
Rita Puidet

Pildigalerii: