Lagle Parek: liigne mugavus soodustab lodevust

Löögid, mis saatusel Lagle Parekile (75) varuks olid, pole murdnud tema optimistlikku meelt ega pannud ühtegi oma tegu tagantjärele kahetsema. Kui saaks eluteed samades oludes alustada, kordaks ta tehtut. Väljasaatmine Siberisse, aastad poliitvangina ning katsumused poliitilises vastupanuliikumises on tema sisemist vabadust vaid karastanud ning kasvatanud.

India päritolu birgitiini ordu nunn naeratab sõbralikult, kui Pirita kloostri külalistemaja väravast sisenedes uurin, kuidas leian Lagle Pareki, kellega meil on kohtumine kokku lepitud. Nunn annab käega märku, et pean peaukse asemel konvendi aiapoolsest uksest sisenema. Ilus jalutuskäik läbi hoolitsetud kloostriaia viib juhatatud sissepääsuni, kus Lagle Parek juba ootab. Ta on hoones, mille rajamisse on isiklikult palju kaasa aidanud, omainimene.
Juhatanud mind oma valdustesse, pakutakse istet ruumi ilmselgelt mugavaimas toolis, mille Parek olevat saanud isa Vello Salo käest, kelle korter on samuti siin kloostris. „Tal ei mahtunud see tuppa ära, siis tõukas minu juurde,“ tunnistab Lagle muigega, selgitades, et temale isiklikult pehmed istekohad ei meeldi. Liigne mugavus soodustab lodevust, arvab ta. „Lösutades diivanil kaob mõtteselgus ning keskustelu kuitahes intellektuaalsete vestluspartnerite vahel, taandub pinnapealsele klatšile.“ Nõnda arvab naine, kellele elu ongi polsterdatud toolide asemel rohkem askeetlikke istmeid pakkunud.

Kohvi ja värske lehega
Serveerides meile väikese tassi kanget masinakohvi tunnistab Lagle, et see ei ole tal täna hommikul esimene. Kui kell kümme võib paljudele tunduda varahommikuna, siis Laglel on selleks hetkeks mitmed päeva käivitavad toimingud seljataga. „Tõusen viie paiku,“ nimetab ta, tunnistades, et nii varajane pole ta just kogu elu olnud. Esimesed hommikutunnid kuuluvad endale, on aega kohvi juua ja lehte lugeda ning pidada plaani, mida päeval ette võtta.
Kindlaks rutiiniks on ka hommikul väike jalutuskäik ning pool tundi ujumist. Nõnda igal hommikul, välja arvatud laupäev.
Kuivõrd on päevaplaan seotud kloostri korraga, uudishimutsen. Lagle nimetab, et ei ole mingite kohustustega seotud, ent on endale reegli kehtestanud, et võtab nädalas kolmest missast osa. Veel puutub ta nunnadega kokku ühistel söömaaegadel. „Mulle see kõik väga sobib, et ei pea ise askeldama. Ma ei ole kunagi söögitegemist nautinud,“ tunnistab Lagle ning kiidab kloostri kööki. Samuti siinset eluviisi, mis soosib lihtsust ning distsipliini. „Mul ei ole siin midagi ja see teeb tõeliselt vabaks,“ kiidab ta.
Lubades pilgu toas ringi uitama, saab selgeks, et siin elab kirjasõnast lugu pidav inimene. „Oh, ma olen oma raamatukogu ammu Narva kolledžile ära kinkinud,“ tõrjub perenaine külalise märkust raamatute rohkuse kohta. Ometi on meie ümber, riiulites ja laudadel hulgaliselt teoseid. Mitmes keeles kultuuriloolisi ja religiooni puudutavaid. See, et raamatud pole korrapärastes ridades, lubab oletada nende igapäevast aktiivset kasutamist. Raamatutega on Laglel lapsest saadik hea läbisaamine. Ta meenutab oma üllatust, kui seitsmeaastasena Siberisse jõudes nägi, et mitmed kohalikud teevad allkirja asemel kolm risti. Temal oli selleks ajaks lugemine-kirjutamine selge ja Euroopa pealinnad peas.

Kolm põlve
Veel hakkab silma kauni naise kivine büst ja seinal massiivne õlimaal sarnaste näojoontega daamist. „See on minu vanaema Anna,“ vastab Lag­le mu maalile suunatud küsivale pilgule. Ta selgitab, et kunstnik Erich Leps maalis näitlejanna Anna Markuse portree 1934. aastal. Kuju on aga Lagle emast, kunstiajaloolase haridusega Elsbet Parekist.
Emal ja vanaemal on Lagle isiksuse kujunemises oluline roll. „Kõik algab ikka kodust, selle vaimsusest ja väärtustest. Mida vanemaks saan, seda enam tajun perekonna mõju. Oma valikutes, unistustes, tegemistes,“ mõtiskleb Lagle lapsepõlvekodust rääkides. Oma isa, Eesti Vabariigi ohvitseri, Lagle ei mäleta, sest Karl Parek hukati 3. juulil 1941, mil Lagle oli kahekuune.
Küllap vajutas ka aeg Lagle kujunemiskäiku oma mustri. 1949. aasta märtsiküüditamist mäletab Lagle hästi. Koos endast kümme aastat vanema õe, vanaema ja emaga saadeti ta Siberisse, kust avanes võimalus kodumaale naasta 1954. aastal, mil alaealised küüditatud vabastati.
„Lapse õigus on näha ikka päikselisemat poolt,“ kinnitab Lagle, rääkides aastatest külmal maal. Lastekodusse saatmise eest päästis teda õde Eva südikus, kes pere toitmise enda kanda võttis. Ema Elsbet oli vahepeal arreteeritud ning Eestisse Harku vanglasse karistust kandma saadetud ja vanaema oli juba eakas.
1955 sai pere taas kokku. Vanaema Anna sai kodumaal elada veel kaks kuud, aga tema unistus saada Eestimaa mulda, täitus.

Ennast proovile pannes
Poliitiline orientatsioon selgines samuti koduste mõjul. Kuidas saaks perekond, kes „tänu“ nõukogude võimule katsumusi kandnud, olla lojaal­ne selle eest vastutavale riigikorrale? Nõnda kujunes ka Lagle maast madalast „vastaliseks“ ning koges selles ema toetust.
Kui Lagle noore abielunaisena lõpuks arreteeriti ning Tallinna Patarei vanglas Mordva vangilaagrisse saatmist oodates emaga kokku sai, olid Elsbet Pareki sõnad oma tütrele: „Olen uhke su üle.“ See oli nende viimane kohtumine.
Hiljuti leidis Lagle ema asjade hulgast päevikulaadse klade, kus lisaks kultuuriloolistele märkmetele on ka mõned isiklikumad sissekanded. Lagle arreteerimise päevast on napp märkus: „Täna läks Lall.“ Lalliks kutsuti Laglet. Juurde oli lisatud Lagle mehe Lembitu kiri abikaasa arreteerimisest. „See oli perekonnale nii suur draama, minu mees ei suutnud emale häälega öelda, et mind võeti kinni, vaid kirjutas.“ Edasi jätkatakse kultuurilooliste märkustega.
Küsimusele, kuidas arreteerimine Laglele mõjus ning kuivõrd pehmendasid seda kogemused küüditatuna, saan vastuse: „Siberi aeg ei puutu asjasse, aga oluline on, et meil oli väga hea ettevalmistus. Tollal olid dissidendid profid. Olin informeeritud, kuidas käituda, mida öelda ja mida mitte. Sellest oli tõesti abi.“ Ühelegi süüdistusele ei tohi alla kirjutada, midagi omaks võtta, kellegi suhtes tunnistusi anda – see oli reegel.
„Oli väljakutseks, kuidas vastu pean. Kas suudan käituda nii, nagu peab,“ räägib Lagle. Ta suutis.
„Olen põlvkonnast, kelle meelest oli neli aastat istuda nali, tõsised tegijad olid kinni 20 + 5,“ ei tähtsusta Lagle oma nelja vangilaagriaastat üle. Hindab aga seal kohatud võitluskaaslasi ning ühist tegevust nõukogude korra õõnestamisel.

Birgitiinide juurde
Jumala plaanid on imelised ning võivad meile esiti ka imelikud näida. Ei võinud Lagle Parek aimatagi, milliseks kujuneb tema seos birgitiinide orduga, kui ta siseministrina võõrustas ordu ülemabtissi. Õde Tekla teadis, et Eestis on olnud birgitiinide klooster ja kui ta Pirita kloostri ajaloolisi varemeid nägi, süvenes temas veendumus, et birgitiinid peavad Eestisse tagasi tulema. Laglest sai tema innukas abiline. „Aitasin teda, meist said head sõbrad,“ meenutab Parek.
1993. aastal Roomas käimine ning Vatikanis paavstiga kohtumine avaldas Parekile sellist muljet, et ta hakkas katoliiklaseks. Soovis mõni aeg koguni nunnaks saada.
„Nüüd elan ja olen juba pikemat aega siin kloostris. Ametlikku ametinimetust mul ei olegi. Olen kloostri sõber. Praegu tegelen näiteks Piritalt Vastseliinasse kulgeva palverännaku ettevalmistamisega,” räägib Lagle Parek.
„Me oleme vabad inimesed vabas Eestis, aga ei oska alati seda vabadust realiseerida, anname alla,“ arutleb Lagle Parek, kui uurin, mis talle Eesti Vabariigi aastapäeva eel seostub mõistega vabadus. Mõistega, mis talle on elus väga kõnekas olnud. „Vabadust on tegelikult keeruline sõnastada, see on väga sisemine asi,“ arvab ta, tunnistades, et pole vabadust kunagi kogetud kujul pärast Nõukogude okupatsiooni lagunemist enam tajunud. „Vaat vangilaagris oli vabadus! Vabadus öelda ja ütlemata jätta,“ naerab ta. Aga kindlasti on ka nüüd igal inimesel vabadus valida, kas jääda lösutama diivanile telerit vaatama või hoida käed adrakurgedel. Muuta maailma, milles elame.
Liina Raudvassar

Lagle Parek
Sündinud 17. aprillil 1941. aastal Pärnus
Lõpetanud 1960. aastal Tallinna ehitustehnikumi klaasitehniku-tehnoloogina
Osales vastupanuliikumises, aastatel 1983–1987 poliitvang Mordva vangilaagris
Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei asutajaliige ja esimees
Eesti Kongressi liige
Korraldas 1987. aastal legendaarse Hirvepargi miitingu
Oli 1992–1993 siseminister
Aastast 1997 MTÜ Caritas asutajaliige ja juhatuse liige
Sai 1992. aasta presidendivalimistel 4,2% häältest
Pälvinud Koosmeele auhinna (1998), aasta kodaniku tiitli (2007)
Lesk