Laenuleib ja laastutuli

Kas mõelda tekkinud majanduskriisist ja rahadefitsiidist globaalselt või paikselt? Kui globaalselt, siis vaatan üle riigipiiri sinna, kus kõige enam liigub korporatiivset raha. Või oleks õigem rääkida hoopis virtuaalsest rahast, mida loodi ja kasvatati laenust? Laenude tagatiseks panditi olematut või põhjendamatult ülehinnatud vara, mis vallandas asjatundjate hinnangul üleilmse finantskriisi.
Kui paikselt, siis hea näide leidub viimases Eesti Ekspressis, kus lugu eestlase üleöö tekkinud jõukusest ja võimest astronoomiliste summade eest ettevõtteid kokku osta. Muidugi põhines kogu see lennukas tegevus laenamisel, partnerilt lisaraha väljapetmisel ja ülehinnatud majandustegevusel. Ahnus oli siin edasiviiv jõud ja parim äripartner: lubatavad kõrged tootlused pimestasid ka investorite silmi.
Arenenud maailm elab üle jõu ja võimete. Tarbitakse rohkem, kui luuakse väärtusi. Maailma valitseb raha – see ühiskonna vereringe.
Laenamine oli veel aasta või teine tagasi lausa vajalik tegevus pankade ja kurikuulsate SMS-laenukontorite heatahtlikul pakkumisel. Targasti toimisid need, kes suutsid petlikest virvatuledest kõrvale põigelda. Eestlaste vanasõnagi ütleb, et laenuleib ja laastutuli ei kesta kaua. Laenamata aga ei saanud kuidagi need, kel tarvis õppe- või eluasemelaenu võtta, sest haridus tahab omandamist ja noor pere vajab katustki pea kohale.
Nüüd on oma laenude tagasimaksmisega tõsiselt kimpus need, kes töökoha kaotusega sissetulekust ilma jäid. Kui ei jõuta maksta autoliisingut, võtab pank auto. Aga autota saab ju hakkama, kuni ühiskondlik transport korraldatud. Kui aga korteri eest jääb laenuraha tagasi maksmata ja see kuulub homsest pangale, kuhu siis minna? Kellele saab inimene loota?
Kodanikuna kindlasti riigile. Vähendatud lisaeelarve ja võimaluste otsimine kokkuhoiuks annab kinnitust, et riigi võetud sotsiaalsed kohustused on selgelt suuremad, kui kanda jõutakse. Rahanumbrid kahanevad ja abivajajate hulk suureneb. Riigi niigi kehvakest rahakotti hakkab kulutama kõik see ligi 60 000-pealine töötute armee, kes vajab toetust ja töötu abiraha. Praegu pole veel kärbitud sotsiaaltoetusi, aga kas me saame olla kindlad, et nii see ka jääb?
Sügisel on ees kohalike omavalitsuste valimised. Ma ei saa aru, kas erakond, kes pealinnas on kleepinud prügikasti ühe poole täis sõnumiga «Eesti vajab vahetust», on alustanud juba valimiskampaaniat või soovib riigipööret. Mind see ei kõneta, pigem ärritab. Milleks on riigitüüri juures vaja vahetust?
Prügikasti teisel küljel küsitakse: «Kas usud ikka veel Ansipit?» Selline küsimuse tõstatus viitab maiste juhtide müstifitseerimisele. Samuti on uueks usu objektiks euro. Usutakse, et euro lahendab oma riigi vajakajäämised. Sellised usuobjektid aga ei kanna. Pettume ühtviisi nii Ansipites, Savisaartes kui ka eurodes, neist ükski ei kanna majanduskriisis, mille käigus inimene on kaotanud töö ja kannatab. Usu objekt saab olla kõrgemal.
Ma olen paarkümmend aastat näinud poliitilises ladvikus liikumas samu inimesi: kord Vestman peal ja Piibeleht all, siis vastupidi… Vahetus ei anna meile uut hingamist, küll aga on vaja muutust.
Võib-olla ongi kriis selleks vajalik, et inimesed hakkaksid teistmoodi mõtlema ja väärtusi ümber hindama. Ehk peitub kriisis tõuge materiaalsete eduväärtuste asendumiseks sotsiaalsete ja vaimsetega? Alustagem muutustega seal, kus suudame. Oma peres, kogukonnas. Tarbimisvõimalusi piiravas kriisiolukorras on kergem hakata uute asjade muretsemise asemel väärtustama tervist, vaimsust, inimsuhteid, leida rohkem aega üksteisele, suurendada tähelepanu nõrgematele.
Tänases lehes on artikkel sellest, kuidas Tallinna praostkond mõtleb supiköökide tegemise läbi inimestele toiduabi pakkumisest. Praost Jaan Tammsalu sõnul antakse Jaani koguduses hädasolijaile ka tasuta õigusabi. Juba märtsikuust on Tartus Salemi baptistikoguduses teisipäeviti toimunud tööta jäänud inimestele tasuta kahetunniseid seminare, kus otsitakse üheskoos lahendusi, kuidas eluga paremini edasi minna. Häid eeskujusid leidub kindlasti mujalgi. Meiegi kristlastena peaksime valmis olema toetama neid, kelle laenuleivast laastutuli üle käinud.

Sirje Semm,
peatoimetaja