La dolce vita

Jäin hiljuti poe ukse taha, sest elektrikatkestuse tõttu oli kauplus suletud. Suur supermarket.Tajusin tänapäeva elektrisõltuvust ja elu kiiret muutumist, sest mäletan maapoode, kus müüja arvelauaga summa kokku lõi.
Elu seaduspärasusi saab kujutada lihtsa näitega. Magus mahl pannakse veiniks käärima. Pärmseened tarbivad suhkruid ja väljutavad etanooli. Lõpuks pärmseente elutegevus peatub kas suhkrute lõppemisel mahlas või etanooli kontsentratsioon tõuseb nii kõrgeks, et lõpetab pärmseente elutegevuse. Otsa saab kas toit või sobilik elukeskkond.
Viimasel ajal räägitakse palju kliimaprobleemidest. Äsja toimus Riigikantselei ja Teaduste Akadeemia korraldatud konverents kliimamuutuse ohtudest ja võimalustest ning Eesti teadlaste panusest probleemide lahendamisse. Küsimus on selge: viimasel aastasajal on suurenenud kasvuhooneefektis osaleva süsihappegaasi sisaldus atmosfääris, sarnase kõverana on tõusnud ka fossiilsete kütuste kasutamise graafikujooned.
Esitatakse andmeid, mis näitavad Maa atmosfääri keskmise temperatuuri tõusu. On teadlasi, kes kliima modelleerimise alusel väidavad, et soojenemine on valdavalt inimtekkeline. Atmosfääri keskmise temperatuuri tõus võib vallandada protsesse, mis suurendavad kasvuhooneefekti veelgi.
Suurimate ohtudena tuuakse välja maailmamere tõus ning elamiskõlblike piirkondade vähenemine. Tõesti, suur hulk inimesi elab rannikul ja suur hulk niigi sooja kliimaga aladel. Ehk siis – fossiilsete kütuste kasutamine oleks kui see „suhkur“, mis annab praegu magusa elu, kuid ähvardab raskete tagajärgedega.
Konsensus kliima soojenemise osas olevat suurem kui konsensus inimmõju suuruse osas selles. Selge on, et kliimaküsimused on terava poliitilise võitluse tallermaa. Seetõttu on kliimateemaline meediapilt olnud pigem segane ja ärev.
Eelmainitud konverentsi lõppsõnas tõi TA president Tarmo Soomere välja vajaduse selgitada, mida ühiskond tahab (teadlastelt ja poliitikutelt) küsida, mida ühiskond teab (isegi kui see on vale) ja mida arvab teadvat. Poliitikutel ja teadlastel omavahel – mida ühiskond teeks, kui teaks õigeid vastuseid. Sest vaid nende teadmiste alusel saab võtta vastu muutusteks vajalikke otsuseid.
Öeldu tõi meelde Jeesuse sõnad (Mt 20) „kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija, ja kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu teie sulane, nii nagu Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida “. Miks on akadeemiku osutused nii olulised? Ühiskond koosneb maistest inimestest kogu oma heade ja halbade omadustega. Teadlikkuse teke ei käi kui leedlambi lülitus ja muutuste eest makstav hind võib olla osale ühiskonnast valus, mida Soomere ka rõhutas.
Oluline on see ka meediapildi selguse huvides, siin võiks tuua võrdluse muusikast. On suur vahe, kes klaveril improviseerib, st avaldab mingit arvamust, ja nauditav heliteos, st seisukoht on loodud laialdaste teadmiste ja loometöö tulemusel.
Läheme tagasi supermarketisse. Tõesti, suhkruid ja teisi süsivesikuid pakutakse meile kõikvõimalikul tahkel ja vedelal moel. Osta ja naudi! Toitained, mis inimajaloo vältel on olnud pidevalt defitsiidis, hõlvavad toidukauba riiulitest kaks kolmandikku, liha- ja piimatoodete saamiseks on süsivesikuid söödetud loomadele. Naudimegi. La dolce vita.
Ka tagajärjed kaasnevad: ülekaalulisus, südame- ja veresoonkonna haigused, liigesehädad, diabeet, vähijuhtumite arvu suurenemine jne. Paradoks – magus elu ei ole hea, ei lühemas ega pikas perspektiivis. Toitumistrendid näikse saavutavatki religioonilaadseid mõõtmeid. Kas ja kuidas on nendel küsimustel ühisosa kristlusega? Paistab, et mitmeti.
Juba väliselt – nii paastumine kui ka maise vara mittekuhjamine on keskkonnahoiuga kooskõlas. Hea ja kurja tundmine. C. G. Jungi raamatut „Vastus Iiobile“ lugedes tekkis arusaam kurja eristamise vajadusest. Tööstusrevolutsioonieelses maailmas ei olnud loodus kuri, vaid inimese elukeskkond.
Haigusi, põudu, üleujutusi, maavärinaid jt loodusnähtusi ei saa pidada kurjuseks, need on maailma kausaalsed protsessid, mida peame endale halvaks, kuid tänu võitlusele nendega on toimunud ka inimtsivilisatsiooni areng. Jääb vaid kurjus, mis lähtub inimesest. Kuni nüüdisajani oli kurjaks vägivald, vihkamine, kadedus jt armastuse vastandid, nüüd aga on meil võime kurja teha ka läbi elukeskkonna – põhjavee mürgitamise, plastreostuse jms kaudu, kuni võimalike kliimamuutusteni välja.
Sarnane kristlusega näib olevat ka lahendus: esikohal ei ole teod, vaid armastus. Armastusega Jumala ja ligimese (keskkonna) vastu on lootus pälvida igavene elu ja ka inimelu kestmine Maal. Mõtted ja teod tulenevad armastusest. Mõistagi on sellise armastuse endasse võtmine elukestev teekond. See on ka positiivne narratiiv, mida millegi muutmiseks vajame.
Lõpuks väike laastuke hüperborealasele: Ma mõistsin – olen kinni kasvand siia. Las olla jõhvikmarjad mõrkjalt hapukad – kui pehme sammal sammu all nii mõnusasti mulisedes juttu ajab ja päike vahel sooja pilgu palge peale saadab, ei raatsi ära minna siit ma. On maid maailmas tuhandeid, kuid siin mul tuul tõi õrnalt kõrvu sõnumi – la dolce vita …

 

 

 
 
Andres Lehestik