Küünlapäev – suurte alguste päev

Täna pühitseme Issanda templissetoomist Tema 40. elupäeval
40 päeva pärast Jeesuse sündi läks Maarja templisse kombekohaselt ohverdama. Ei, ta ei viinud sinna küünlaid. Üksnes «paar turteltuvi või kaks tuvipoega» (Luuka 2:24), nagu seadus ette nägi ja vaesemale rahvale kohane.
Püha tähistamine sai alguse varastel kristlikel sajanditel. Küünlad tulid ka mängu, kuid alles 11. sajandil, mil neid hakati altari ees pühitsema. Nii saigi päev endale kaunikujulise nime: küünlamaarjapäev.
Küünlapäev on üks paljudest tähtpäevadest meie kalendris. Täpsemalt öeldes – tegemist on rahvakalendri tähtpäevaga, mis peaks viitama tõsiasjale, et antud päev ja selle toimetamised kõnetasid eeskätt maarahvast, meie esivanemaid.
Kalendri alguspunkt
Kui nii, siis peaks küünlapäev, talvepoolituse püha koos teiste talurahva tähtpäevadega kuuluma ammuilma minevikku. Mis meil linnainimestel sest enam, võiks mõnigi õlgu kehitades küsida. Karta on, et leidub väga vähe neid inimesi, ja seda eriti ristirahva seas, kes tulistjalu küünlapäeva kombestikku kipuksid järgima; rituaalsed toidud nagu tangupuder ja sealiha, punane õlu ja viin neid ei ahvatle. Ja keelatud töö, ketramisega, vaevalt keegi muulgi ajal tegeleda võtab.
Kuid miskipärast küünlapäeva nime meie kalendritesse trükitakse, keegi pole seda sealt ära jätnud.
Folkloristid teavad kõnelda, et nimetatud tärminist algas talurahva peastkalendri alguspunkt. «Küünlast seitse (nädalat) maarjapäeva, kaheksa karjalasku, kümme kündi, üksteistkümmend jüripäeva; jürist üheksa jaani, jaanist neli jaagupi, jaagupist kuus mihkli, mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu, jõulust kuus küünla…» Kõlab justkui ilus luuletus, kas pole?
Küünlapäeva küünal
Küünlapäevalegi saab läheneda pisut teisiti. Sellest küljest, mis kõnetaks inimest ja eeskätt linnainimest. Just sellele sebivale linnainimesele tuleks kasuks, kui ta oma jalga peataks ning küünlapäeva auks väikese pausi teeks. Aga et tal päris igav ei hakkaks, võiks ta näiteks teha midagi praktilist. Meisterdagu ta oma kätega valmis küünlapäeva küünal, ja mitte tavaline haisev rasvaküünal, mida ennemuiste igapäeva vajadusteks valmistati, vaid üks kuldne, meelõhnaline ja vahast.
Olgu see süüdatud küünal peagi selja taha jääva pimeduseaja viimane tulejoon. Talletagu see küünal endas kõik möödunud talve ilusamad hetked. Neid oli kindlasti. Õieti valatud ja vaadatud küünla leegis kumenduvad eelseisvad suuremad tuled: jürituli, maituli, jaanituli… Kumendub iga vaataja silm, kes valevama ilmahinguse poole igatseb.
«Ükski, kes süütab küünla, ei kata seda astjaga kinni ega pane voodi alla, vaid asetab selle küünlajalale, et sissetulijad näeksid valgust» (Lk 8:16).
Ükski, kes on süüdatud Kristusest ja tema Sõnast, ei taha seda varjata, vaid teeb kõik selleks, et juuresolijad näeksid temas valgust, mida peegeldab Kristus. Ning isegi kui ta soovikski mingil põhjusel valguseandjat endas peita, siis ei õnnestu see tal parimagi püüdluse korral. Sest Kristus ei luba ennast panna tagumisse tuppa lukkude-riivide taha, vaid tema tahab viibida eestoas, seal, kus kõik teda võiksid näha ja temast osa saada. Ta tahab olla just sinu eestoas. Sinu Elu Toas.
Kui igaühe küünlapikukenegi valgus lasta heategemise lõputusse ringlusesse ning Sõna kasvaks ja Hea kosuks, siis pole ime, kui küünlapäeva habras tuleleek saab kunagi suurte alguste lõkkeks.
Ülle Lanto