Kuule, Jumala rahvas!

5Ms 6:4–9
«Kuule, Iisrael!» Sellise pöördumisega tahetakse tõmmata Jumala rahva tähelepanu järgnevale sõnumile. Järgnevas on usu sisu nii hästi ja kokkuvõtlikult väljendatud, et sellest on kujunenud juutide usutunnistuse esimene osa. Juudid palvetasid seda iga päev. Selle palvega huulil surid nende märtrid. Kuid see sobib juhtnööriks ka kristlastele, sest juutide Jumal on ka kristlaste Jumal.
Kord tuli Jeesuse juurde kirjatundja ja küsis, milline on esimene käsk. Jeesus tõi vastuseks just selle, igale juudile suurepäraselt tuntud kirjakoha esimese poole, kus on kaks tähtsat tegusõna: «kuule!» ja «armasta!».
Viimasele lisas Ta teise käsu: «Armasta oma ligimest nagu iseennast!» ja ütles, et neist suuremat käsku ei ole (Mk 12:29–31). Jumala armastamine on alati vahetult seotud kaasinimese armastamisega. Nii võib neid kahte käsku koos pidada lühimaks kokkuvõtteks mitte ainult kümnele käsule, millele nad Piiblis järgnevad, vaid tervele Seadusele.
Sõnal «kuule!» on Piiblis sügavam mõte. Jeesus ütles mõnikord: «Kel kõrvad on, see kuulgu!» Kuidas nii, võiksime küsida? Kas siis Jeesuse kuulajatest ainult osal olid kõrvad? Vastus on, et füüsilistest kõrvadest üksi ei piisa Jumala kuulmiseks.
Vaja on veel midagi, nimelt sisemist võimet tähele panna ja aru saada – ja just see oli paljudel kuulajatel puudu tol ajal ja on tänapäeval. Aga selleta ei taipa inimene, mis on usu juures oluline ja mida Jumal temalt tegelikult ootab. Nii võib juhtuda, et inimene on Jumalast kaugel isegi siis, kui ta on väliselt väga jumalakartlik. Sellised olid paljud Jeesuse kuulajad. Inimene kuuleb sageli ainult seda, mis on talle tuttav ja meelepärane. Vaatame, millele tuleb siis kuulates tähelepanu pöörata.
Kõigepealt: Jumal, kellesse juudid usuvad, on ainus Jumal. Siinkohal võiks arutada, kui palju on maailmas tegelikult jumalaid või ettekujutusi nendest. Kuid peamine pole selles. Maailmas on alati usutud ja teenitud paljusid jumalaid. Mõnigi ajalik väärtus inimese elus võib omandada Jumala koha. Jumala rahvas aga peab kuulama ja armastama oma Jumalat. Ta ei tohi olla killustatud, üritades käia mitut erinevat teed korraga. Just sellega on Jumala rahval alati olnud raskusi.
Teiseks on raskusi käsuga armastada oma Jumalat. Mitte muuseas, vaid kõigest südamest, hingest ja väest! Paljud on harjunud mõtlema, et piisab, kui usun Jumala olemasolu. Aga mida meile annab fakt, et usume Jumala olemasolu?
Jumal hakkab meile midagi tähendama alles siis, kui hakkame Teda armastama – märgates, et Tema on meid enne armastanud. Armastus on hoopis rohkem kui lihtsalt olemasolu uskumine. Mida arvaksime abikaasadest, kes ei soovigi koos elada, vaid piirduvad teineteise olemasolu uskumisega?! Jumal armastab meid ja Teda ei rahulda, kui me vastuseks ainult usume Tema olemasolu.
On veel kolmaski asi, millega meil on raskusi. See on ülesanne kasvatada oma lapsi kristlikult! Sedagi ülesannet tuleb võtta väga tõsiselt: «Kinnita neid [sõnu] oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!» Kas siin pole jutt hommiku- ja õhtupalvustest ning rääkimisest igal sobival ajal? Kas just selle käsu täitmatajätmine pole Lääne ühiskonnas põhjustanud hulga probleeme, mida keegi ei oska lahendada?
Aga kas lapsi tohib usuliselt mõjutada? See ju piirab lapse valikuvabadust? Kahjuks takistab see mõtteviis ikka veel usuõpetuse andmist. Tegelikult piirab valikuvabadust teadmatus valikuvõimalustest. Kui keegi pole lapsele Jumalast ja Tema armastusest rääkinud (või on räägitud ainult negatiivselt), ei saa ta seda valida. See kehtib ka täiskasvanute kohta. On aga väär arvata, et Jumalast «vabanenud» inimene ongi vaba. Lihtsalt Jumala koha hõivavad muud, tihti halvad asjad.
Tänases sõnas on veel üks käsk: «Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse!» Kõikvõimalikest käskudest on lõpuks üsna vähe abi. Inimene tegutseb alati lähtuvalt sellest, mis on tema südames, mis on talle armas ja tähtis. Võib-olla just seda tõde peaksime kõigepealt kuulma ja mõistma. Südamesse saab minna ainult see, mida on tõeliselt mõistetud ja tunnetatud. Jumal on teinud alguse, Ta on meid väga konkreetselt armastanud ja armastab üha Jeesuses Kristuses. Kui seda mõistame ja tunnetame, siis sünnitab see meie armastuse Jumala vastu ja ajab meid liikvele. Aamen.
Aare Kimmel, Rannamõisa koguduse õpetaja