Kust õppis Maarja laulu loomist?

Lk 1,46–55
Need sõnad on luuletus, mille on loonud üks lihtne tüdruk. Võime küsida, kust õppis Maarja luuletama. Polnud ta ju nende hulgast, kellelt taolise kõrge kunsti valdamist oodati, ta polnud preester ega tark, ta polnud üldse meessoost. Vaadates Maarja inspiratsiooniallikaid, võime leida nende hulgast midagi, mis ka meid võiks aidata.
Esiteks: millest ta laulab? Oma elust. Ta on jäänud rasedaks, kusjuures lapsel pole maa peal isa. Selle lapse on tema üsasse pannud kasvama Jumal ise. Ingel on talle teatanud, et see laps on Jumala poeg, kes oma rahva päästab. Maarja tunneb, et Jumal on tema välja valinud. See paneb ta tundma alandlikkust ja tänu.
Nagu keegi meist räägib elukogemustest, nii laulab Maarja omadest. Jutlustaja töövahendiks on tänapäevalgi ühelt poolt Jumal, kuid teiselt poolt jutlustaja enese elu. Jumalalt abi saanu võib rääkida Jumala tegudest oma elus. Maarja jutustab, et ta on lihtne, väike inimene, kuid Jumal vaatas tema peale ja ülendas alandliku.
Teiseks: kuidas ta laulab? Kust teab ta, missugused mõtted ja sõnad sünnivad ühte, kuidas väljendatakse end? Laulu loomine on ju kõrge kunst. Kuid vana Iisrael oli laulurahvas. Rahvas teadis, mis on luule ja laul, kuidas see sünnib, kuidas kuulutada Jumala tegudest.
Mitte igaüks, kes räägib, ei ole kõnemees. Me ju tunneme inimeste kalduvust jutukusele, igaühel on palju rääkida. Sageli sunnivad inimesed teisi kuulama oma monolooge. Kui monoloog peetud, ütlevad, et mul pole rohkem aega sinuga rääkida. Rahamees räägib oma rahast, haige oma tervisest, maainimene räägib ilmast, linlane poodidest ja ostudest. Kuid see pole ju kõrge kunst! Kuidas suudab Maarja olla sellest kõrgemal?
Kuid Maarjal on eeskujud. Ka Vanas Testamendis (1Sm 2) on noore ema kiituslaul, Hanna andis eeskuju, Piibli kaudu on see jõudnud Maarjani. Piibel õpetab, kuidas on inimesed elanud enne meid, võime lugeda nende vaevadest ja rõõmust. Hanna pojast Saamuelist sai suur Jumala mees, nüüd leiab Maarja, et tema, iseeneselegi üllatuseks emakssaaja, on nagu Saamueli ema, Jumala tahtel suurmehe ema. Ta tunneb ajaloost oma eelkäija ära.
Tal on rohkemgi eeskujusid, mis teda inspireerivad. Oma kiituselaulus räägib ta, kuidas Jumal alandliku ülendab. Jumal näeb inimeste raskuseid, ta näeb, et usklik inimene on sageli alla surutud, et ülekohtused valitsevad. Ometi peaksid ka need ülekohtused kuulama Jumala seadust ning elama Iisraeli lapsele kohaselt. Kuidas sellesse suhtuda?
Ka siin leiab Maarja lahenduse Vana Testamendi eeskujust, ning luuletab ka sellest. Piibel räägib sageli lihtsate inimeste usust. See räägib, kuidas vaesed loodavad Jumala peale ja nõnda lootes hoiavad, otsekui märkamata, sirgena Jumala rahva selgroogu. Vana Testament õpetab, et Jumal tahab ka eluolukordi muuta, teha esimestest viimased ja viimastest esimesed.
Kuid rahva selgroogu saab hoida vaid alandlikuna. Ilma selleta kaotab inimene ühenduse Jumalaga. Maarja on alandlik, ta ei alusta kõrkide vastu revolutsiooni, vaid näitab, kuidas Jumal just oma vaeseid hoiab. Tänapäeva vaesed ei suuda seda mõista. Nende eeskujuks pole ju mitte Piibel, mis inspireeriks mõtteid, vaid massikultuur, mis võtab mõtted ära.
Maarja loominguline eeskuju, Jumala rahva ühine elukogemus, õpetab rääkima olulisest. See annab loojale suuna. Mitte iga kõne ei ole Jumala austamine. Jumala rahva elukogemus õpetab, mis on oluline. Oluline on, et meil on üks Jumal, ja tuleb elada teda teenides. Piibel on täis näiteid ja õpetust, kuidas Jumalat teenida. Sellest Maarja laulabki. Aamen
Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja