Küsimus prioriteedist

Ef 1:3–6(7–10)11–14

Päris esimene pilt, mis mulle tänast kirjakohta lugedes silme ette kerkis, oli Pärnu Eliisabeti kirik. Sisevaade ikka. Nagu istuksin seal ja kuulaksin oma tollase koguduseõpetaja Andres Põderi jutlust, nii selgelt kangastus see minu peas. Arhailine sõnade kombinatsioon, mille puhul tundub, nagu oleks tegemist off-beat-rütmiga, haarab oma vooluga kaasa. Kohe järgmise asjana meenusid Taizé palvused Pühavaimu tänaval, kus väike hulk noori inimesi istus ja kiitis lauldes Jumalat. See oli ilus. Kui vahel sai mindud noortepäevadele või kirikumuusikutega seminarile ja koos – natuke suurema hulgaga – Jumalale kiituslaulu laulda või kõnelda, siis see oli veel ilusam.
Kolmas pilt, mis mulle mingil seletamatul moel meelde tuli, oli minu suvi Ameerikas noorte piiblilaagris. Ühel hilisõhtul, pärast järjekordset väsitavat ja pikka tööpäeva läksin järve äärde istuma ja lihtsalt olema. Laagris töötades olid emotsioonid tihti väga segamini – ühelt poolt olid väga tihedad tööpäevad ning ka nädalalõppudel polnud meil sageli üldse vaba aega; teiselt poolt tundsin seal kaugel olles tihti, kuidas miski meid kõiki, kes me maailma eri paigust kokku olime tulnud, meie ühises rabelemises seal ühendas. Nimetatud järve ääres tähti taevas vaadates tunnetasin selgelt Püha Vaimu juuresolekut ning seda, kuidas Jumal meid oma peopesal hoiab, ükskõik kus maailma ääres me ka poleks. Ning hing laulis kiituslaulu.
Need kolm pilti illustreerivad olekut, kus aega võttes ja hetke süvenedes avastad vastupandamatu vajaduse laulda kiituslaulu. Võtta aega, et mediteerida ja sõnade üle järele mõelda on midagi muud kui seda kiirkorras sooritada. „Janune, kes allikast jooma tõttab, ei silmitse selle ilu. Ta võib seda teha hiljem, kui tema iha on vaigistatud,“ kirjutab Umberto Eco oma „Ilu ajaloos“. Nii teiste tööde vahel kiirelt hinge puhtaksrookimise katsetusena jääbki see vaid tööks.
Kuulsin kunagi lugu ühest pastorist, kes nõukogude ajal oma vaadete eest vangi mõistetuna selle peale rahulikult teatas, et küll on hea, ometi on aega lugeda! Vanglakaristus on muidugi äärmus, kuid mõnikord on just sunnitud situatsioonides – miks mitte näiteks kasvõi lennukile minekut oodates – hea võimalus leida aega mõtete sorteerimiseks.
Paulus kirjutas oma kirja efeslastele samuti vanglas olles. Tema kirjad jõudsid mitte ainult Väike-Aasia tähtsaimasse kaubanduse sõlmpunkti Efesosse, vaid ka teistesse linnadesse. Efesose kogudusega olid Paulusel head suhted ning seetõttu pidi Tühhikos kirja esimesena just sellesse kogudusse viima. Samas on kiri nii vormistatud, et see kõnetaks ka teisi kristlasi üldiselt.
Tänane kirjakoht, hümn Kristuse ülistuseks, on kohe kirja alguses. Milline külluslik kiitus voolab Pauluse sulest! Keegi, kes seda sõnumit kuuleb, ei saa jääda külmaks. See on nii võimas tekst, sest sisaldab tingimusteta lootust kõigile Jumala lastele – nii „vanadele“ kui „uutele“. Tähelepanu äratab see, et kiituslaul on just alguses. Et kirjas ei puudu ka väga argised juhised koguduse- ning pereeluks (peatükid 5 ja 6), viitab see otseselt tegevuste tähtsuse järjekorrale: enne mõtle, siis tegutse. Päevarutiinis võiks see nii välja näha: enne kõiki tegevusi tuleb pidada hommikupalvust, vaikides süveneda, ja alles siis asuda oma tegemiste juurde.
Reaalsus näeb, mulle tundub, nüüdisajal teisiti välja. Kas tajun praegu aja kulgu teisiti või on tõesti inimestel kiirem, kui ehk oli vanasti? Aja leidmiseks tuleb selleks aega leida! Tundub, nagu oleks alates mingist punktist peale minu elus Pipi Pikksuka sõnu kasutades vaid „kumminaalmaksud ja konnasilmad“. Lootusetu värk. Kuhu kadus kiituslaul? Ühiskonnas, kus praegu elan, on oht, et lihtne kiituslaul mattub ettevaatusabinõude ja paberipahna alla. Ka jumalateenistus kipub lihtsalt vormiliseks kujunema, sisemisest tulest jääb tihti puudu. Palju on raamidesse surutut ja kammitsetut.
Minu kodu lähedal on katoliku kirik, mis on töötegijate puuduse tõttu enamiku ajast suletud. Nädal pärast ülestõusmispühi kutsuti mind sinna aga ühele palvusele orelit mängima. See oli üks „alt ülespoole“ üritus – aktiivsed koguduseliikmed näitasid ise initsiatiivi ning leidsid põhjuse kiriku uksed avada. Juba harjutamise ajal – uksed olid lahti, et kirik saaks ka päikesesooja sisse – astusid paljud inimesed tänavalt pühakotta nautima oreli ilusat kõla ja uudistama harva avatud kirikut. Päev hiljem palvusel olime üllatunud, kui paljud inimesed trotsisid ilusat ilma ja tulid kirikusse, et nautida vaikust, aega ja Sõna. Tajusin, et vaimulikkus on vajadus.
Jumal ei tule teatud kellaajal ega tellimise peale. Ta on kogu aeg meiega, nii töölaua koristamise kui kiituslaulu laulmise ajal, kuid tõeliselt märgata saame tema juuresolekut vaid kiituses ja tänus.

 

 

 

 

Kristel Neitsov-Mauer,
Saksamaa koguduse vikaarõpetaja