Kus on kodutu kodu
/ Autor: Tiiu Pikkur / Rubriik: Uudised / Number: 23. jaanuar 2008 Nr 4 /
Tallinna linn on otsustanud lammutada Kopli liinide majad, kus aastaid peavarju leidnud sajad elu hammasrataste vahele jäänud inimesed. Põhja-Tallinna linnaosa ametnikud teatavad, et kodutuid on informeeritud lammutustöödest ja varjupaikade olemasolust.
Sel talvel on Kopli liinidel tulesurma leidnud kaheksa inimest. Ent ometi tullakse varjupaigast ära liinidele tagasi.
Tallinna Peeteli kiriku sotsiaalkeskus on 1997. aastast peale Kopli liinide inimesi abistanud, on loodud lastekodu ja päevakeskus, paar korda kuus viiakse liinide rahvale toidupakke. Neli korda aastas katavad koguduse tublid inimesed kirikusse söögilaua sadakonnale ja kutsuvad kodutud sööma. Viimati pakuti jõululõunat jaanuari alguses.
Raske sõnadesse panna
Koguduse juhatuse esimees Mati Sinisaar ütleb, et seda olukorda, mis Kopli liinidel valitseb, on raske sõnadesse panna. Inimesed on seal elanud aastaid ilma veeta, elektrita, tuppa sajab sisse, mingist hügieenist ei saa üldse rääkida. «See on ikka väga kole pilt,» ütleb ta. «Ometi on see inimese kodu, kus ta ennast turvalisena tunneb. See on koht, kus ta saab olla, ilma et keegi teda välja ajaks. Muidugi on kurb vaadata, et nad peavad nii elama.»
Mati suu tõrgub kasutamast sõna «kodutu»: «Tegelikult ei ole see ju mingi eraldi klass. Nad on täiesti elus inimesed, igal erinev elusaatus. Mõnel on mingi väikese asja tõttu läinud elu allamäge. Rääkida, et kusagil külmus surnuks kolm kodutut – see on väga paha. Nad on inimesed nagu kõik teisedki.»
2500 toidupakki aastas
Möödunud aastal viis Peeteli rahvas Kopli liinidele 2500 toidupakki. Korraga 125 pakki, kus pakk võid ja makarone, õlipudel, saia-leiba, lihakonserve, moosi jm. Üheteist aasta jooksul on suhtumises palju muutunud: kui varem tuli ette tõuklemist ja sõimlemistki, siis viimastel aastatel oodatakse rahulikult järjekorras. On kindel kord, et kõigepealt saavad oma pakid lastega emad, siis pered, naised ning mehed. Ollakse tänulikud ja soovitakse toojaile Jumala õnnistust.
Alguses lihtsalt jagati toidupakke, hiljem hakati ka jumalasõna lugema ja see on tänuga vastu võetud. Peeteli koguduse sõbrad rootslased, norralased ja soomlased on neile ka laulmas käinud. «Suhtumine meisse ja üksteisesse on paremaks läinud,» kinnitab Mati. «Enamik on seal ju venelased ja meil on eestikeelne kogudus, kuid meisse suhtutakse väga hästi.»
Muutused on aeglased
Mis saab edasi, kuhu lähevad liinide elanikud, kui majad lammutatakse? Lammutatakse ju nagunii. Mati Sinisaar on nõutu: ei saa öelda, et linn midagi ei teeks, kuid muutused on aeglased.
Varjupaika ei taheta minna, sest sealt saab ainult öömaja, päeval kõnni tänaval. Häda on ka nendega, kes alkoholi pruugivad – need öömajja ei saa, vaid jäävad lihtsalt tänavale ja külmuvad surnuks. Mati arvab, et peaks looma inimestele vähemalt pesemisvõimalused, et inimväärikust mitte lõpuni kaotada. Mujal maailmas on kodututele kohandatud ka suuri angaare, kus magada saab.
Kogudus on abistanud elu taasalustamisel
Viimase kahe aasta jooksul on Kopli liinide majadest Peeteli koguduse abiga välja kolinud kuus lastega peret, kes elasid aastaid ilma vee ja elektrita. Ometi kasvasid seal lapsed ja käisid koolis. «Oleme sõprade abiga saanud seda teha. On antud stardiraha ja esimesed üürid makstud, mööbel muretsetud jne. Neist kolm peret on praeguseks jalad alla saanud ega vaja enam meie abi, saavad ise hakkama. Oli vaja ainult tõuget, et sealt mülkast välja ronida. Aitasime esimese poole aasta jooksul ja nüüd läheb neil väga hästi,» jutustab Mati.
«Asi on kaugel sellest, et kõiki liinide elanikke ühe puuga mõõta. Sinna jõudmise põhjusi on palju: kellel purunenud perekond, kes töö kaotanud jms. Allakäigutrepp võib olla väga kiire. Väljakolitute seas oli mitu naist, kes üksi oma lapsi kasvatasid. Nüüdseks on neil uued korralikud abikaasad, kes tööl käivad. On tekkinud uued sõbrad ja nende elu läheb edasi,» toob Mati positiivseid näiteid elust enesest.
Ikka on neid, kes ise hakkama ei saa
Kopli liinide majad lammutatakse varem või hiljem, ehkki oleks võinud minna ka teisiti ja lasta omal ajal need korterid erastada ning säilitada nii üks omanäoline 20. sajandi alguse tööstuslinnak. Elu hammasrataste vahel jäänud ei kao aga kuhugi. Alati on inimesi, kes ei tule oma elu korraldamisega lühemat või pikemat aega toime ja ühiskonna valmidus neid aidata peab aina tugevnema. Mati Sinisaar rõhutab, et mida rutem probleemne inimene abi saab, seda kiiremini ta tavalisse ellu tagasi tuleb.
Peeteli kiriku jõululõunat pakuti 120 inimesele, toidud valmistasid koguduse tublid naised, palvuse pidas õpetaja Avo Üprus. Lahkudes sai igaüks kaasa toidukoti. Ja ega siin ainult toidu pärast käida, tullakse ka pühapäeval jumalateenistusele.
Tiiu Pikkur