Kus on Eesti Kerimäe kirik?

Eestimaa lühike suvi on ilus aeg reisimiseks ja palverännakuteks. Külastasime üle-eelmisel nädalavahetusel oma koguduse rahvaga Prangli saart, kuhu enamik meist jõudis alles esimest korda. Lisaks kohalike elanike sõbralikkusele, sealsete külatänavate arhailisusele ning veoautokastis sõitmistele jättis erilise mulje ka saare lõunaosas surnuaia servas väga hästi hoitud ja korrastatud, kabeli mõõtu Laurentsiuse kirik.
Ma ei tea Eestimaal peale Prangli teist ruudukujulist pühakoda, mille pikkus ja laius oleksid võrdsed. Ilmutusraamatus öeldakse selline olevat taevane Jeruusalemm. Võib-olla seetõttu oligi pühapäevasel jumalateenistusel kogeda erilist taevalikku tunnet. Kui kogudust teeniv vaimulik Kalle Rebane, kes suviti jahiga mandri ja saare vahet sõidab, veel ka omakasvatatud lambatalle kaasa toonud oli, et selle praadi külalistele lõunaks pruukostiks pakkuda, avastasid end ka maises mõttes nagu teisel planeedil olevat.
Otsekui vastandina sellele väikesele ja armsale puidust kabelile jääb üle Soome lahe Savonlinna ja Punkaharju vahele Prangliga täpselt ühevanune (ehitatud 1848) Kerimäe kirik, mida peetakse maailma suurimaks puukirikuks. Olen suviti Ida-Soomet külastades ikka ja jälle üritanud sellest 3000 inimest mahutavast pühamust läbi astuda. Too kirik on eriline juba seetõttu, et mahutab rohkem inimesi, kui selles järvederohkes koguduse piirkonnas kunagi elanikke olnud on.
Kirjandus- ja kultuuriloolane Rein Veidemann näeb Kerimäe kirikus omamoodi sümbolväärtust ja küsib pärast selle pühakoja külastamist 2007. aasta suvel Postimehes retooriliselt, kus ja mis võiks olla meie, eestlaste oma Kerimäe kirik. Ta pakub välja, et selleks võiks olla näiteks meie laulupidu. Nüüdseks pea pooleteise sajandi pikkust laulupidude traditsiooni on ikka peetud eesti rahva religioosseks eneseväljenduseks, olgu siis aeg, olud ja kohustuslikud laulud millised tahes.
Eks äsjane XXVI üldlaulupidu, mis kandis tähendusrikast pealkirja «Aja puudutus. Puudutuse aeg», veenis selles mitte ainult kodu-, vaid ka paljusid väliseestlasi, kes just laulupeo ajaks Eestisse tulid ja kelle vanemad või vanavanemad 70 aasta eest siit mööda ilma laiali põgenema pidid.
Seda trummi, et me eestlastena Euroopa kõige usuleigem rahvas oleme, armastatakse praegu liiga palju põristada. Kuigi oleme kirikukauged, võime ennast pidada vähemalt jõulu- ja laulupeousku rahvaks. Iga-aastane jõulukirik ja iga viie aasta tagant toimuv laulupidu on sündmused, kuhu tullakse selleks, et pisutki paremaks ja puhtamaks saada.
Viimaselt laulupeolt jäid mulle eriliselt meelde vahetult finaali eel üle lauluväljaku kõlanud Arvo Pärdi lihtsad, kuid väga mõjusad sõnad: «Kõige tundlikum instrument on inimese hing, teiseks tema hääl. On vaja puhastada oma hinge, kuni ta helisema hakkab.» Meie laulupeod ei ole pelgalt rahvapeod, kus igaüks laulab «omal viisil». Selle taga, et kümned tuhanded hääled ja hinged üheskoos laulukaare all helisema hakkaksid, on pühendunud koorijuhtide ja lauljate aastatepikkune tõsine ja vaevarikas töö.
Tsiteerin Rein Veidemanni: «Seni, kuni laulupidude õlg-õla tunne, üksteisest hoolimine ja rõõm teisest eestlasest ei kandu üle argipäeva, seni, kui võime küll uhkust tunda endast kui vabast rahvast, aga inimestena käitume pigem orjade kui vabade ja väärikate kodanikena, seni ei ole meist uue Kerimäe kiriku ehitajat.»
Ühes selle aasta alguse Eesti Kiriku juhtkirjas tõdeb piiskop Einar Soone, et just vaimulike igapäevasest teenimisest oleneb kiriku vaimsus, selle maine ja kompetents rahva silmis. Meil kui Eesti suurimal ja oma rahva vaimuelu enim mõjutanud kirikul ning selle töötegijatel on seega küllaga põhjust peeglisse vaatamiseks. Ma ei tea, kas ma sellel suvel Soome Kerimäe kirikusse jõuan, kuid äsjane Prangli saarelt saadud positiivne kogemus andis mulle vähemalt lootust, et meie oma Kerimäe kirik on täiesti olemas. Kui me seda vaid näha oskame.

 

 

 

 

 
Mihkel Kukk,
Eesti Kiriku kolleegiumi esimees